Keskkonnaministeeriumis on hetkel valmimas põlevkivi kaevandamise arengukava, mille töösolev versioon näeb ette kõige optimaalsema stsenaariumina põlevkivi tootmise suurendamise praeguselt 15 miljonilt tonnilt 20 miljoni tonnini. Kolmandik plaanitud suurendamisest läheks õlitootmise suurendamiseks, ülejäänust jätkataks elektri tootmist. Kava järgi tuleks kiirendatud tempos kaevandada vähemalt aastani 2015. Milline oleks alternatiivne tegevuskava sellises olukorras, küsisin Tallinna Tehnikaülikooli biotehnoloogia õppetooli professorilt Raivo Vilult.
Miks tuleks üldse alternatiivseid stsenaariume kaaluda?
Eesti majanduse energeetiline efektiivsus on üks väiksemaid Euroopa Liidus, Taanist ja Jaapanist jääme efektiivsuselt maha juba pea kümme korda. Meie elektritootmise süsteemi koguefektiivsus on 15 protsenti, sellele lisandub energia raiskamine tööstuses ja olmes. Põlevkivielektri tootmise kõige suurem häda seisneb selles, et tarbijate puudumisel juhitakse igal aastal umbes 10 miljardi Eesti krooni eest soojust Narva jõkke, see on energiaühikutes pea kaks korda rohkem kui me elektrina kasutada saame. Kurioosumiks on seegi, et soojuse ärajuhtimiseks tuleb iga tonni põletatava kivi kohta kasutada 100 tonni jahutusvett, mis teeb Eestist maailma suurima mageda vee tarbija inimese kohta.
Eesti peab ELi liikmesmaana võtma aktiivse positsiooni kliimamuutustega võitlemises, seda enam, et praeguse Kyoto protokolliga seadustatud olukorda, kus suurimad saastajad – endised sotsialismimaad, on tänu soodsa baasaasta valikule (1990) kõige eesrindlikumad protokolli täitjad, pärast 2012. aastat uuesti korrata niikuinii ei õnnestu. Eestil tuleb hakata tasuma oma suurte kasvuhoonegaaside heitmete eest võrdselt teiste ELi liikmesmaadega. Kirjeldatud asjaolusid arvestades on Eesti huvides vähendada aastateks 2020-2025 elektrienergeetika sõltuvust põlevkivist nullini. Hiljemalt kahekümne aasta pärast peaks Eesti toime tulema ka ilma põlevkivita. Selleks tuleb välja ehitada hajutatud alternatiivsetele energiaressurssidele ning soojuse ja elektri koostootmisele põhinev energeetikasüsteem, mis on Euroopa Liidu energeetikasüsteemi lahutamatu osa.
Millised oleks konkreetsed asjad, mida tuleks Eesti energeetikasektoris ette võtta?
Ühe esimese konkreetse sammuna tuleb välja ehitada piisava võimsusega vahelduvvoolu kaablid, mis seoksid Eesti, Läti ja Leedu elektrivõrgud Rootsi, Soome ja Poola kaudu muu Euroopaga. Sellega kaoks täielik sõltuvus Volga hüdroelektrijaamade kaskaadist. Suure võimsusega ühenduskaablite väljaehitamine on vajalik ka selleks, et tekiks ELi elektriturg, kust Eesti võiks importida soodsa konjunktuuri korral ka osa vajalikust elektrist. Igatahes on neil ühenduskaablitel suur tähtsus varustuskindlusega seotud riskide maandamisel.
Investeerida tuleb samuti Eesti elektrivõrkude moderniseerimisse. Praegused Eesti elektrivõrgud, eelkõige aga niinimetatud põhivõrk on ehitatud arvestusega, et kogu elekter tuleb meile Narva elektrijaamadest ja isegi parima tahtmise juures on mujal toodetud elektri kasutamine raskendatud. Praegused elektrivõrgud ei võimalda põhimõtteliselt kaasaegset hajaenergeetikasüsteemi välja ehitada.
Nagu teada, ei saa vanu Narva elektrijaamade boilereid enam pärast aastat 2016 kasutada liiga suure SO2 emissiooni tõttu. Narvas on ehitatud kaks uut keevkihtagregaati, mille kasutegur ja CO2 emissioon on küll samasugused kui vanadel agregaatidel, aga oluliselt on vähenenud SO2 emissioon, mis lubab neid käitada ka pärast 2016. aastat. Nagu on lubanud majandusminister, tehakse otsus veel kahe keevkihtkatla ehitamiseks lähikuudel. Meie ettepanek oleks, et enne uute keevkihtkatelde ehitamist töötatakse välja uus kütuse- ja energiamajanduse arengukava, sest hiljuti vastuvõetud kavas pole piisavalt arvesse võetud olulisi asju.
Kõige tähtsamaks läbitöötamata aspektiks on vajadus intensiivistada taastuvate ressursside kasutuselevõttu. Taastuvatest ressurssidest rääkides oleks loomulikult tähtis saada Venemaalt tagasi pool Narva Hüdroelektrijaama võimsusest, aga see oleks rohkem poliitiline kui sisuline võit. Peale biomassi ja tuule ning tulevikus ehk ka päikese, meil muid taastuvaid ressursse pole. Samas on biomassi ja tuule ressursid nii suured, et võiksid põhimõtteliselt meie vajadusi pea täielikult rahuldada. Nii biomassi kui tuule kasutamiseks tuleks kiiremas korras koostada professionaalselt arvestatav arenduskava, kusjuures väga tõsiselt tuleks arvestada avamere tuuleparkide väljaehitamisega ja Skandinaaviamaade hüdroelektrijaamade võimaluste kasutamisega.
Enne uute põlevkiviagregaatide ehitamisele asumist tuleks välja ehitada uued nii biomassi kui gaasi kasutavad koostootmisjaamad Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse ja samuti väiksematesse linnadesse, kasutades seejuures ka koostootmise kombineeritud tsükleid. Gaasi mainimine kütusena toob praegusel ajal kaasa vaat et automaatse süüdistuse lihtsameelsuses, sest kõik ju teavad, kui rumal on loota Venemaa gaasile. Tõepoolest, Venemaa on olnud siiamaani kohati ettearvamatu, aga samas, kui Eesti saab oma gaasi ELi ja Venemaa pikaajalise koostöölepingu raamides, siis võiks gaasiga ikkagi arvestada. Seejuures tasub kindlasti arvestada ka globaalseid energiamajanduse arenguprognoose, kus gaasil on lähema paarikümne aasta jooksul maailma energeetikas üha suurenev tähtsus.
Kuna Eesti majanduse energeetiline efektiivsus on madal (energeetiline intensiivsus suur), siis tuleks eesmärgiks seada, et aastani 2020 primaarenergia tarbimist ei suurendataks. Arvestades põlevkivielektri tootmise lõpetamisel saadavat efektiivsuse tõusu, tuleks planeerida oluline primaarenergia kasutamise vähendamine elektri tootmisel.
Kirjeldatud asjaolusid arvestava kütuse- ja energiamajanduse arengukava elluviimisel võib jääda oma roll ka põlevkivile. Ei saa eitada, et põlevkivi kohaliku kütusena on Eestis kõigele vaatamata arvestatav ressurss ja eelkõige tagavaravariandina elektri tootmisel tuleks teda kindlasti silmas pidada.
Milliseid põhimõtteid tuleks Teie arvates järgida, kui koostatakse põlevkivi kasutamise arengukava?
Jättes konkreetsed numbrid sõltuvaks uuest kütuse- ja energiamajanduse arengukavast, tuleks põlevkivi kasutamise arengukava koostamisel lähtuda järgmistest põhimõtetest:
•
Planeerida põlevkivi kasutamist suurtes mahtudes (miljonites tonnides) ainult elektri tootmiseks niisuguse arvestusega, et aastaks 2020-2025 oleks võimalik elektrit toota piisavas koguses ka ilma põlevkivita. See tähendab ka, et uusi kaevelubasid põlevkivi kaevandamiseks välja ei anta.
•
Põlevkiviõli tootmist tuleks ette näha samuti ainult Eesti-siseseks tarbimiseks vähenevates mahtudes, arvestades sellega, kuidas põlevkiviõli hind läheneb naftasaaduste maailmaturu hinnale.
•
Anda võimalus põlevkivi kasutamiseks soodustingimustel tehnoloogiaarendajatele, kelle eesmärgiks on välja töötada põlevkivi gaasistamise meetodid koos CO2 salvestamise võimalustega maa-alustesse hoidlatesse või ookeani.
Eesti põlevkivi ressurss on globaalses mõõtkavas väga väike ja vaene ning lasub keskkonnakaitseliselt eriti tundlikus piirkonnas. Seetõttu võib Eesti põlevkivi kasutamist kuidagi õigustada üksnes Eesti elektritootmise vajaduste katmisega kuni uue kaasaegse süsteemi valmimiseni aastal 2020 ning sellega, et töötada välja globaalselt huvi pakkuv põlevkivi kasutamise tehnoloogia. Eesti senise eesrindliku kogemuse baasil välja töötatavad tehnoloogiad globaalselt atraktiivsete põlevkivivarude kasutuselevõtuks võiksid litsentside müügist teenida Eestile arvestatava osa rahvatulust.
Põlevkivile alternatiivsete arengukavade koostajatelt küsitakse ilmtingimata, kui palju nende plaanide elluviimine maksab ja kust raha tuleb. Tegelikult maksavad alternatiivsed süsteemid praktiliselt samapalju kui põlevkivisüsteemid ja raha saab tulla ainult meie endi taskust. Me peame oma energiasüsteemi moderniseerimisse investeerima 50-100 miljardit krooni igal juhul. Piltlikult öeldes on küsimus selles, kas me ehitame oma vaevaga teenitud raha eest välja interneti või postijaamade võrgu – ehk teisisõnu, kui efektiivne on energiasüsteem kahekümne aasta pärast ja kas Ida-Virumaa on ikka veel elamiskõlblik maakond või mahajäetud kaevanduspiirkond.
No comments:
Post a Comment