Kristiina Ehin kaitseb looduslikke pühapaiku ning ärgitab üheskoos luuletama.
Olite Raplamaa Täiskuu luulefestivali korraldajaid.
Täiskuu on luule- ja looduseinimesi ühendav sümbol. Mina usun täiskuu füüsilist mõju meile. Veest me ju peamiselt koosneme ja kuul on veele suur mõju. Minul on küll elus omad kuufaaside mõjud.
Nüüd, mil festival läbi, naudin sellest saadud head tunnet ning võtan aja maha. Kuigi tulevikuplaane praegu ei tee, oleks ilus midagi sellist uuesti korraldada või lausa traditsioonina jätkata. Sel esimesel korral tuli kokku kakskümmend viis luuletajat üle maailma ning kummalgi luuleõhtul oli umbes kakssada kuulajat. Kõik kordasid kui ühest suust, et ei Taanis, Rootsis, Iirimaal ega Jaapanis oleks võimalik, et selline hulk inimesi neli tundi järjest tähelepanelikult kuulab. Publik sai neil õhtutel ka aktiivselt osaleda. Üks laulab ja improviseerib ees ning teised kordavad järele, eeslaulja vahetub ja kõik kordub uutes variatsioonides. Minu arvates peakski luules olema sellist ühisvaimu, inimest inspireerimas inimest.
Meil on pilt luuletajast, kes sulgub oma tuppa ja kirjutab surematuid värsse. Aegumatuid värsse võib nii tõesti sündida, aga kogu kompotina on see üks romantismiaegne leiutis, pisut elujõuetu nähtus.
Olete olnud Paluküla hiiemäe tulihingelisi kaitsjaid, mis muljed on koledast kohtuvaidlusest mäesuusakeskuse rajamise asjus?
Paluküla hiiemägi on olnud lapsepõlves ja on ka praegu minu jaoks isiklik koht. Luulefestivali rahvaga käisime seal samuti, ekskursiooni juhtis ajaloolane ja pärimuse uurija Jüri Metssalu. Käik kujunes luuletajatele üheks võimsamaks hetkeks Eestis.
Kui elada laustasasel Raplamaal ja äkki jõuda nii kõrgele – kogu Loode-Eesti kõrgeimasse punkti –, on see hästi võimas hingeline kogemus minu jaoks. Loodususk pole ju maailmas midagi haruldast – enamik rahvaid on seda viljelenud. Et Eestis pühasid paiku mäletatakse, on suur haruldus kogu Euroopas. Paluküla hiiemäele plaanitav suusakeskus, pani välismaa luuletajad pead vangutama.
Teades pärimust Paluküla kohta, teades, kui oluline see koht on olnud ning kuidas on hoiatatud selle koha rikkumise eest, tundub suusakeskuse rajamise mõte täiesti absurdne. Mul ei ole midagi suusatamise ega mäesuusakeskuste vastu, aga palun mitte hiiemäele! See lugu teeb häbi kogu Eestimaale ja Raplamaale. Kahjuks on praegusel hetkel riigikohus andnud õiguse suusakeskuse ehitajatele. Kultuuriminister kirjutab alla Eesti looduslike pühapaikade arengukavale ja riigikohus annab loa ühele tähtsamale neist pühapaikadest mäesuusakeskus rajada.
Olete ise mõtisklenud luulekogus «Kaitseala» nii: «Kas kaitset vajab koht või midagi meie endi sees?» Mis on Teie jaoks looduskaitse – kas millegi kaitse, mis on meie sees, või millegi, mis on meie ümber?
Minu jaoks on looduskaitse mõlemat. Oleks vale öelda, et ainult välised kohad vajavad kaitset, iga kaitsealaga kaitseme ka mingit puhast osa enda hinges. Loomulikult läheb igale inimesele rohkem korda nende kohtade kaitse, mis asuvad tema kodu lähedal, seetõttu on Paluküla hiiemäe lugu mulle väga tähtis. Kuid kogu Eesti on ju mu kodu, seega lähevad Kunda hiiemäele tuulepargi rajamine või ristipuude mahavõtmine Võrumaal hinge. Niinimetatud progressi nahka on läinud palju ilusaid kohti Eestimaal. Leian siiski, et suhtumine «ah, las minna» ei oleks inimväärikas.
Luulekogu «Kaitseala» olete kirjutatud Mohni saarel elades, selles on järgmised read: «Saarel elades tahan õppida seda, et mul oleks jälle inimestest heameel. Et oskaksin hinnata kohtumisi.» Kas elu saarel täitis seda eesmärki?
Saar on üks suur sümbol, üksilduse sümbol. Saarel olek andis mulle kogemuse, kuidas leida eneses üksildust, seda puhast paika. See andis ka oskuse suures rahvahulgas üksilduse saar endas alles hoida ja üles leida. Mohnil olemise kogemus andis rohkemat kui arvasin, oli ilus ja raske aeg. Kirjutasin, et soovin osata hinnata kohtumisi, sest linnas elades tekkis kiiresti suhtlemise üleküllus. Üksildases maakohas saab teine inimene aga vanaaegselt oluliseks, lausa pühaks. Eriti suur ja ilus sündmus on siis see, kui mõni sõber külla tuleb. Mulle meeldib selline vanaaegne ootamine, kui inimesed on tähtsad. Aga sellegipoolest naudin ka linnamelu.
Mohnile püstitati teie seal olles tuulegeneraator ning päikesepatarei.
Tuulest saadud elekter oli täpselt samasugune nagu tavalise elektriga elamine, mina mingit vahet ei märganud. Päikesepatarei andis lisaks veel kindluse, et katkestusi ei tohiks tulla. Kõik kodumasinad ja arvutid, mida me kasutasime, töötasid, ja mingeid probleeme ei esinenud. Arvan, et taastuvenergia võib küll olla lahenduseks maailma energiakriisis ning skeptikutega ei oska siinkohal nõustuda.
Olete käinud reisimas Venemaa soome-ugri rahvaste juures ja Hiinas tiibetlastega suhtlemas.
Mõnes mõttes ei olekski eetiline reisida. Aga teisest küljest, Siberis käimine ja kõik teised minu reisid on minu jaoks olnud nii tähtsad, et oleksin hoopis teine inimene, kui poleks seal käinud. Kui paljud Eestis kaeblesid prügi sorteerimise raskuste üle, siis mina mõtlesin, et väikses ja kirjaoskajas Eestis on see siiski lihtne ja kõigile õpitav. Aga proovige midagi sellist kodanikele selgeks teha näiteks Hiina-suuruses riigis. Selleks võib kuluda aastakümneid selgitustööd.
Kui leiutataks vähem saastavad liiklemisvahendid, siis oleks reisimine ainult väga positiivne. Reisides kaob võõraviha või võõrahirm. Ka Eesti-Vene suhteid vaadates tundub mulle, et kui enamik venelasi oleks käinud Eestis, nii nagu enamik eestlasi on käinud Venemaal, oleksid suhted hoopis teistsugused. Meedia kaudu on väga kerge inimesi manipuleerida. Põlisrahvastel on huvitavaid teretusväljendeid, näiteks maiadel tähendavat «tere» sõna-sõnalt «sa oled teine mina ja mina olen teine sina». Kõige lollim asi maailma ajaloos ja tänapäevas on see, et inimene tapab inimest. Sõnad «progressiusk» ja «tsivilisatsioon» on ju lihtsalt sõnakõlksud, kui me ei suuda lõpetada üksteise tapmist.
Kuidas lapse saamine on muutnud teie suhtumist keskkonda?
Mäletan, et kui tulin väikese lapsega haiglast koju, siis meie maja ees parandati maanteed. See masinate müra ja suurus tundus mulle lausa hirmutav sel hetkel. Väike inimolend ja sellised masinad on ühed suurimad vastandid. Mõtlesin, kuidas me inimesed küll ümbritseme endid selliste mürisevate monstrumitega. Nüüd tahab mu poeg kogu aeg, et talle autosid joonistaksin. Ta esimene sõna oli «auto». Teine «veoauto», kolmas «kopp». See on ikka hämmastav küll. Varem arvasin, et see autondus tuleb pisikestel poistel kasvatusest, aga nüüd olen küll nõutu. Suuname ikka last mujale kui masinate juurde, aga lapse huvi on seal, kus midagi liigub ja põriseb.
Eks ma leiutan siis kala-autosid ja lillekujulisi jalgrattaid ja rooli sirgeldan elevante ja jõehobusid, et laps selle autohuvi kõrvalt muud ka õpiks märkama. Tunnen, et maailm, kuhu laps sünnib, on praegusel ajal muutunud liiga suureks ja virtuaalseks. Laps aga tahab kogukonda, mõttekaaslasi ja sõpru, kelle keskele sündida. See teeb väikese lapse jaoks maailma parajalt intiimseks ja meeldivaks.
Luuletaja ja tõlkija Kristiina Ehin
• Kristiina Ehin sündis Andres Ehini ja Ly Seppeli perre 18. juulil 1977.
• Õppinud Rapla 1. keskkoolis, Tartu ülikoolis ning Tartu kõrgemas kunstikoolis. Magistrikraad eesti ja võrdleva rahvaluule erialal.
• Raamatud: «Kevad Astrahanis» (2000), «Simunapäev» (2003), «Luigeluulinn» (2004), «Kaitseala» (2005), «Pillipuhujanaine ja pommipanijanaine» (2006), «Noorkuuhommik» (2007).
No comments:
Post a Comment