Paljud inimesed ei tea, et Põhja-Eestis Pahkla külas asub juba aastaid antroposoofilistel põhimõtetel toimiv kogukond, mis ühendab endas ökoküla ja tugikeskuse puuetega inimestele.
Lumisel esimese advendi hommikul püüan Tallinn-Tartu maanteelt Tuhala nõiakaevu viida juurest ära keerata ning otsida üles Pahkla Camphilli ökoküla...
Camphilli liikumine
Sõnaühend Camphilli liikumine tähendab ülemaailmset võrgustikku küladest, kus elatakse koos kerge arengupuudega inimestega, integreeritakse nad külaelu igapäevategevustesse ning Pahkla Camphilli küla juhatuse liikme Tiit Timmermani sõnu kasutades “leitakse igale inimesele sobiv mõtestatud tegevus”. Liikumine sai alguse ligi kuuskümmend aastat tagasi, praeguseks leidub maailmas selliseid külasid üle saja.
Eestis algas Pahkla Camphilli küla rajamine umbes viisteist aastat tagasi Norras asuva sarnase küla inimeste initsiatiivist, siitpoolt oli huvi olemas Tallinna puuetega laste vanemate ning Antroposoofilise Seltsi poolt.
Vajadus sellise küla asutamise järele tuli sellest, et Eestis on olemas küll koolid ning hoolekandeasutused puuetega lastele, kuid kui nad täiskasvanuks saavad, ei oska ühiskond neile veel rolli leida. Pahklasse võetakse elama puuetega inimesi, kes on üle 18 aasta vanad, kahjuks pole küla kummist ning aastas saab kõige rohkem vastu võtta ühe uue inimese korraga. “Kui oleks tegijaid ja huvilisi, oleks Eestis teistele sellistele küladele ruumi küll,” õhutab Tiidu abikaasa Pille Imand-Timmerman.
Esimesed majad Pahkla külas said valmis 1992. aastal, praeguseks on külas neli maja ning valmis plaanid viienda ehitamiseks.
“Koos vabatahtlike, praktikantide ja lastega on külaelanikke kokku umbes 30 hinge,” räägib Tiit. Küla elu on korraldatud nii, et iga maja eest hoolitseb perenaine, kelle juures peale oma pere elab ka neli-viis külaelanikku: Pahklas ei ole keegi hoolealune, kõik külaelanikud annavad oma panuse küla töödesse ja tegemistesse. Pahkla külas toimub vilgas põllumajandulik tegevus: kokku on ökokülal ligi sada hektarit põllu-ja heinamaad, millelt saab vajaliku heina loomadele, köögiviljad ja marjad inimestele – vastu talve on küla kaks keldrit täis mahlasid, moose ja juurikaid.
Töö ja vile koos
Ökokülas elava sakslannast perenaise Katerina Seeheri sõnul toimub Pahklas täpselt selline sotsiaalabi, millest riiklikel koolitustel tavaliselt räägitakse kui Eestis praktiliselt võimatust tegevusest. Pahklas töötavad inimesed saavad aga võimatuga hakkama osaliselt seaduse vastaselt: ühest küljest on siinsed töötajad nõus tegema rohkem tööd kui kaheksa tundi päevas, teisest küljest saavad nad suure osa oma toidupoolisest ise kasvatades, mis ka rida-realt seadust lugedes justkui õige poleks.
Sissetulek tuleb külale farmipidamisest, põllumajandustoetustest, küünlakoja toodete müügist, kudumiskojas valmivatest vaipadest ja annetustest. Kui kudumeid saab osta vaid kohapealt, siis Pahklas käsitsi valmistatud mesilasvahast küünlad on võitnud nii mõnegi tallinlase südame. Vaha saadakse mesinikelt ja kvaliteetne taht tuuakse Saksamaalt. Kokku valmistatakse Katerina juhendamisel 19 eri suuruse ja kujuga küünlaid. Tallinnas müüb Pahkla küünlaid mitu poodi, näiteks Loitsukelder.
Katerina on hariduselt muusikaterapeut, tema muusikatoa seinaäär on täis imeliste pillide kaste, mille seast iga huviline külaelanik saab valida end huvitava pilli ja seda siin ka õppimas käia. “Selle viiuli moodi pilli ehitasin ise, see on väga lihtne ja seda võib igaüks mängima õppida,” tutvustab veatut eesti keelt rääkiv Katerina oma varandusi.
Mahepõllumajandus pole tagasiminek
Selle aasta hea uudis Pahkla elanikele on see, et pärast pikka ootamist on külla tulnud elama kogemustega mahetalunik, kes on lubanud hakata korraldama kõiki küla põllumajandusega seotud tegevusi. “Otsisime endale tõesti kaua farmerit,” räägib Tiit, “ja kuu aega tagasi koliski ühte meie majja inglane Geoffrey Burt oma prantslannast naise France-Élène’i ja lasteperega”.
Ehkki uus farmer on juba tööde-tegemistega ametis, õnnestub meil siiski ta oma vestlusesse kaasata ning temaga koos talupidamine üle vaadata. “Mahetoitu olen söönud juba kahekümnendast eluaastast alates. Siis ma veel talunik polnud, kuid ajapikku hakkasin käima teistes taludes praktikal ning viimased 15 aastat olen Prantsusmaal oma farmi pidanud,” ütleb Geoffrey enda tutvustuseks.
Kui Geoffrey Pahklasse jõudis ja end asjadega kurssi viis, leidis ta, et arenguruumi tõesti on. “Mingeid keemilisi väetisi ega mürke küll ei kasutata, kuid mahemajanduses arendada annab siin paljutki,” räägib Geoffrey. “Mahetalunik peab tundma teatud tehnikaid, mida siinsed inimesed nõukogude ajal õppida ei saanud.” Kuigi mahepõllumajanduse alused põhinevad traditsioonilistel teadmistel, tuleb siiski tänapäeval palju asju juurde õppida ja leiutada – loome ju pidevalt uusi masinaid ja omandame uusi teadmisi bioloogiast.
Mahepõllunduse kogemust on Geoffreyl küll, kuid ka temal tuleb uusi asju teada saada: “Pean uurima, kuidas tegutsevad Põhjamaade mahetalunikud, sest olen ju ise soojalt maalt pärit ja talvega mul palju kogemusi pole.” Farmeril on kahju, et eestlaste traditsiooniline põllumehetarkus nõukogude ajal kaduma on läinud, sel perioodil puudus põllumajanduses “eetiline teadlikkus”.
Tänapäeval tuleb talu pidades peale eetika aina rohkem mõelda ka majanduslikule äraelamisele: “Enamik inimesi elab linnas, maa on vaid koht, kus aega veeta. Pole inimesi, kes siin töötada oskavad või tahavad. Toit tuleb ju ka tänapäeval põldudelt ja lautadest, kuid kogu ühiskonna toidutootmine on jäänud vaid väheste inimeste kätte, see teeb olukorra keeruliseks: ei toodeta seda toitu, mida inimesed tegelikult vajavad, vaid seda, mida on neile kergem müüa.”
Geoffrey sõnul on tähtis, et riik suunaks toetustega põllumajandust õigetele radadele: “Näiteks Prantsusmaa on rikkuselt viies maa maailmas, kuid seal on liiga intensiivse põllumajandusega reostatud ära 90% põhjavett. On ju tegelikult rahvuslik skandaal, et nii rikas maa ei suuda oma elanikele põhilisi inimõigusi – vett ja toitu – tagada!”
Põllumajandustöödest teevad külaelanikud ise igapäevased tööd – puhastavad loomi, tükeldavad neile köögivilja, jahvatavad vilja, annavad toitu ja vett ette. Kokku on külas kaksteist kana, kümmekond siga, kolmteist eesti maatõugu piimalehma, pull ja paarkümmend mullikat. Piimaköögis jääb üle vadakut, millega toidetakse sigu, sead annavad omakorda panuse elanike toidulauale. Uue farmeri esimeseks sammuks on suurendada kanade arvu vähemalt viiekümneni, nii et see muudaks küla poemunadest sõltumatuks. Geoffrey sooviks on muuta ka loomade pidamise tingimusi nii, et need ka talvel rohkem väljas käia saaks, ka on kolhoosiaegses stiilis plaanitud lautades probleeme korraliku ventilatsiooniga.
Euroopa Liidu toega sai Pahklas renoveeritud piimaköök, kus toodetakse kõiki piimatooteid, mida küla tarbib. Piimaköögis on sel aastal tööl kaks praktikanti: rootslanna Josephine ja sakslanna Elena. Käimas on piimaköögile nõuetele vastava tunnustuse hankimine. “Praktikantidest on meil igal aastal abi ja rõõmu,” räägib Tiit, “tore oleks muidugi, kui ka Eesti noored meile praktikale tuleks, siin saab ju õppida nii põllumajanduse kui ka sotsiaaltööga seotud teemasid.”
Ühiskond ühiskonnas
Toas ootab Pille isekasvatatud saialillest-nõmmliivateest keedetud tee ning kodus küpsetatud leivaga, kõrvale külaelanike keedetud õunamoos ja kohalikus piimaköögis valminud juust. Külalistetuba on kaunistatud esimesele advendile kohaselt, laual kohalikud magusalt lõhnavad küünlad. Silma hakkab see, et televiisori asemel kaunistab külatistetuba hoopis suur kivist leivaküpsetusahi.
Teelaua taga jõuame
filosoofilisemate teemadeni. Geoffrey: “Camphilli liikumine sai alguse pärast teist maailmasõda, siis oli idee puuetega inimeste integreerimisest igapäevatöödesse, koos nendega küla stiilis elamisest ja mahedalt maa majandamisest väga uudne ning andis muserdatud ühiskonnale vajalikke impulsse.” Tänapäeva ühiskonna väljakutsed on aga hoopis teistsugused, inimesed peavad oskama liigelda autodega, tegema otsuseid supermarketites, neid mõjutab televisioon, Internet ja mobiiltelefonid. “Varemalt tulid inimesed Camphilli elama terveks eluks, nüüd on nii pühendunud inimesi raske leida, inimestel on rohkem vabadusi ning nad tahavad paindlikumat elustiili,” räägib Geoffery. “Sotsiaalsed reeglid on muutunud, on tekkinud tööaja piirangud, võimalused minna puhkama millal ja kuhu tahad.” Kõik need asjad panevad Camphilli inimesed otsima vastuseid küsimustele, mida eelmine sajand ei esitanud.
“Inimesed peavad aina rohkem ise välja mõtlema, mis on hea ja mis on halb, me ei respekteeri enam, kui keegi ütleb meile seda ette,” jutustab Geoffrey. “Camphilli liikumises on suur arutelu, kuidas selliseid probleeme lahendada. Mõned inimesed arvavad, et tuleb end kaitsta ja müüride taha sulguda, näiteks keelata külaelanikel televiisori vaatamine, teised arvavad, et tuleb tegutseda paindlikumal viisil.” Geoffrey arvates seisab Camphilli liikumise inimestel ees keeruline diskussioon.
Pahkla külast lahkudes jääb kummitama mõte, et tänapäeva ühiskonnas tuleb keskkonnateadlikuks käitumiseks laias laastus valida kahe halva vahel: kas pidevalt kulutada energiat keskkonnavaenulike seaduste vastu võitlemiseks või püüda nende seaduste vahel poolillegaalselt laveerida. “Sa ei saa lihtsalt vaikselt mahetalu pidada, sa pead käima koosolekutel ja võitlema seadusemuudatuste vastu või poolt.
Käib pidev võitlus suurfirmade lobby vastu valitsustes,” kõlab peas Geoffrey jutt. “Mõtlesin sellele ükskord linnast koosolekult autoga koju kihutades, et ma ei taha tegelikult olla selles autoummikus, ma tahan hoopis kodus olla ja lehmad õigel ajal ära lüpsta.”
Valitsustele saavad aga õige impulsi anda tarbijad, kes ei ole oma valikutes ükskõiksed:
“Prantsusmaal müüakse mune, mille karbile on joonistatud kanad, kes kõnnivad rohu sees lillede vahel. Tarbija võiks aga mõelda selle peale, millal ta nägi viimati vabalt ringi jalutavat kana ja kuidas neid kanu tegelikult peetakse, ” tõdeb Geoffrey.
BOX:
Praktika Pahklas
Pahkla Camphilli küla võtab rõõmuga vastu vabatahtlikke ja praktikante. Võimalusi eneseteostamiseks on seinast seina – suvel põllutööd, talvel töökojad. Info: www.pahklack.ee, tel: 372 48 34430, e-mail: pahklack@hot.ee.
No comments:
Post a Comment