Rohelise Värava jaanuarinumbriga saab täis üks aastaring, mille jooksul Balti-Ameerika Partnerlusprogramm on rahastanud kodanikuühiskonna rubriiki selles lehes. Mul on olnud õnn neid artikleid kirjutada ja seetõttu tahaksin veidi väljendada muljeid, mida see aasta mulle andnud on.
Kodanikuühiskonna märksõnad, mis pealkirjadest ja artiklitest läbi on käinud, ütlevad suure osa mõttest ise ära: vabatahtlik tegevus, arengukoostöö, ettevõtete sotsiaalne vastutus...
Teemad on varieerunud puuetega inimestega tegelemisest, terviseprobleemide ennetamisest ja heategudest kuni kohaliku raba kaitsmiseni ning edasi infoühiskonna arendamisest kuni Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni ja kaasamispõhimõtete väljatöötamise detailideni. On olnud väga huvitav.
Nendest lugudest on mulle paljud hinge läinud. Meenub näiteks Südameliidu kitsas tuba, mida jagavad kolm tragi naist, kes saavad hakkama suurte europrojektide ohjamise ja ületundidega ning on sellegipoolest väga rõõmsad ja terved.
Samamoodi tuleb meelde Artur Taevere, kellest tuttavad räägivad kui Oxfordi haridusega imelapsest, kes tegeleb sõna otseses mõttes hea tegemisega. Arturi enda kommentaar on lihtne: «Tahan juba noorelt tegeleda sellega, mis mulle meeldib.»
Meelde on jäänud pisikeselt Vormsi saarelt pärit Maris Puurmann, kes läks ministeeriumisse tööle, et arendada kodanikuühiskonda ja kelle kohta Kristina Mänd on öelnud, et kui kõik ametnikud oleks sellised, siis oleks elu Eestis hoopis ilusam... Ühesõnaga palju toredaid inimesi.
Üks asi, mis mul neid lugusid kirjutades tihti nagu refräänina korduma kippus oli see, et paljud ei usu selle olemasolusse, mida mina neid lugusid kirjutades nägin.
Tekkis lausa tunne, et minu ülesanne siin taeva all ongi kirjutada, et näete: nad on tegelikult olemas! Kui detsembris käisin Pahkla Camphilli külas, ütles sealne muusikaterapeut-küünlameister ja juhatuse liige Katarina Seher, et sotsiaaltöö koolitustel ei usuta, et Eestis on puuetega inimestele võimalik luua keskkonda, kus neil oleks piisavalt mõtestatud tegevust...
Nende sõnade rääkimise ajal jooksid kaks külaelanikust tütarlast rõõmsalt kilgates ämbritega üle õue lehmalauda poole ja mina ei oleks küll osanud välja mõelda veel mõtestatumat tegevust, kui lehmade talitamine.
Novembris kohtusin vabaõhumuuseumis kahe veetleva daamiga – Gilleke Kopamehe ja Katrin Kabuniga, kes on mitu aastat tegelenud eesti maalammaste kaitsmisega. Nad on tegelenud sellega, et kümne aasta pärast ei oleks need lambad säilinud ainult piltidel, vaid ilustaksid ka siis meie maaelu.
Aga üks ja sama jutt, mida nad kuulevad nii põllumajandusministeeriumi ametnikelt kui ka lihalammaste kasvatajatelt on see, et Eestis pole villa tootvaid lambaid olemas, veel vähem meie oma maal aretatud villakandjaid – neid pole lihtsalt olemas!
Aga ometi ma nägin neid, ometi näeb neid palju inimesi ja pärast artikli ilmumist on Gillekese telefon olnud punane kõnedest, kus inimesed räägivad nii vanadest lamba-, kana-, lehma- ja hanetõugudest kui erinevate põllutaimede sortidest, mida meie endi, eestlaste omaks võiks nimetada. Kaasaelajaid on palju, huvitav, kas lõpuks ka ignoreerijateni midagi jõudma hakkab?
Hiljuti rääkis tuttav mulle ka lugu, kuidas kohalik seltskond oli renoveerinud vana koolimaja puudega inimeste päevakeskuseks ning kuidas avamisele tulnud minister ei olnud uskunud, et kõik see on tehtud niivõrd väikese raha eest. Kõik eelöeldu on võimalik tänu rõõmsatele ja aktiivsetele kodanikele.
Viimasel ajal on hakatud selliseid inimesi kutsuma ka sädeinimesteks. Sädeinimene võib meist olla aga igaüks. See on võimalik, kui inimesed usuvad sellesse, mida nad teevad, kui nad usuvad, et sellest, kui nad hommikul arvuti taha istuvad, muutub maailmas ka midagi paremaks, mitte lihtsalt ei laeku kindlal kuupäeval mingi summa pangakontole. Ja ma kavatsen nendest inimestest ka edaspidi leheveergudel kirjutada.
Vabandan ette!
No comments:
Post a Comment