Umbes aasta tagasi kirjutasin Rohelises Väravas kodukeemia kahjulikest komponentidest. Artiklit juhtus lugema Inga Silm, kellel juba ammu kripeldas hinges, et kodukeemias sisalduvad ained pole meie tervisele eriti kasulikud. Pärast artikli ilmumist kuulsin, et Inga on otsustanud ise seepi keetma hakata ning kuna kuuldused imehästi lõhnavatest seepidest aina levisid, siis tekkis soov neist rohkem teada saada.
Inga hakkas ise seebi keetmise peale mõtlema ka seetõttu, et tema väike tütar on peaaegu kogu poes müüdava kosmeetika suhtes allergiline. «Isegi apteegis müüdav allergikutele mõeldud seep tegi ta täpiliseks,» tõdeb Inga. «Need ained, mis seepide ja kreemide sees on, võivad ju tootjatele vajalikud olla, kuid meie ihu neid küll ei vaja.»
Kunagi, kui Inga ise väike tirts oli, keetis tema vanaema kodus seepi: «Ma mäletan, mismoodi ta seda tegi ning siiani on meil vanaema keedetud seepi pööningul alles. Seetõttu mõtlesingi, et miks ma ei võiks siis ise proovida. Lihtsalt ei tahtnud oma last igapäevaselt kemiseerida.»
Moodne seebikeetmine
«Alguses plaanisin seebikeetmisega suveni oodata, sest mäletasin lapsepõlvest, et see on üks jube haisev ja keeruline tegevus,» räägib nüüdseks juba kogenud seebikeetja. «Aga internetist uurides selgus, et tänapäeval tehakse väga palju seepi ise kodus ning hoopis teise meetodiga.» Selguski, et seepi saab keeta palju säästvamalt ja puhtamalt kui vanasti. Konkreetsed juhised käes, läkski katsetamiseks.
Seebi keetmiseks on vaja seebikivi, rasva ja vedelikku. Väga lihtne. Vedelikuks võib olla kas destilleeritud vesi, piim, ravitee või kasvõi vein või õlu. «Õllest ja veinist ma ise pole teinud ja ei oska kommenteerida, kui mõttekas see tegelikult on,» jagab Inga oma kogemusi. Rasvaine võib samuti olla peaaegu ükskõik mis rasv, selle valimisel soovitab Inga tutvuda erinevate rasvade omaduste ja mõjudega: «Rapsiõli on kasulik, see niisutab nahka, kookosrasv on väga hea, aga seda pole meil eriti kerge leida, üldiselt on nii, et taimsed rasvad on kehale paremad, kuid saab teha ka searasvast.»
Algainete puhul lähtub Inga nende ökoloogilisest puhtusest ja päritolust. «Isegi kookosrasv, mida kasutame, on ökokoogiliselt puhas ning rapsiõli on kodumaine külmpressõli,» sõnab Inga.
Kõige keerulisemaks osutus seebikivi muretsemine: «Pika otsimise peale leidsime, et seebikivi kasutavad mesinikud ning seda saab tellida mesinike poodidest. Uurisin ikka tuttava keemiku käest järele, et tegu oleks õige asjaga.»
Oma esimese seebi keetis Inga searasvast, rapsiõlist, veest ja seebikivist. «Searasvast tehes kuumutan selle 90 kraadini, kookosrasva kuumutan vaid 50 kraadini,» õpetab Inga. «Seebikivi lahustan vedelikus ära ning siis segan kokku leeliselahuse ja rasva.» Rasv ja seebikivi hakkavad reageerima ja segu läheb paksuks, segada tuleb seni kuni anumas on umbes pudingutaoline mass, see valatakse vormi tahenema.
«Ööpäeva pärast on seep nii kõva, et saab vormist välja võtta ja lahti lõigata,» kirjeldab Inga järgnevat. «Siis ta peab veel mitu nädalat seisma, oleneb rasvadest, mis sisse pandud said: mida rohkem on lisatud pehmet õli, seda kauem peab seebil valmida laskma.» Seismisel aurab üleliigne niiskus välja ning seep läheb tugevamaks, samuti alaneb pH ning paranevad vahutamisomadused. «Varem võib ka pesema hakata, aga kui seep on pehme, siis ta kulub kiiresti.» Keskmiselt seisavad Inga seebid kuni kuus nädalat, mõned isegi kuni kümme nädalat, enne kui nendega päriselt pesema hakatakse.
Seebid põnevaks
Kui seebimass on kokku segatud, kuid pole veel vormi valatud, saab seebile juurde panna igasuguseid põnevaid lisandeid. «Mett ei või sisse panna kuumemasse segusse kui 40 kraadi, muidu lihtsalt mee head omadused kaovad,» selgitab Inga. «Lõpus lisangi eeterlikud õlid, taimed, mee, kaera, oleneb millist seepi ma parasjagu teha soovin.»
Internetist võib leida palju valmis- retsepte ja soovitusi, kuid Inga pole neid kasutanud, mängurõõmu jätkub niisamagi: «Mul endal pea töötab, panen sisse neid asju, mida mul maal kasvab: piparmünti, saialilli, võililli. Minu jaoks on väga põnev nende asjadega mängida.» Inga katsetab ka poes müüdavaid teesegusid, mis teinekord annavad väga põnevaid lõhnu ja värve.
Ettevaatusabinõud
«Seepi keedan ma alati üksinda, see on esimene ettevaatusabinõu, lapsi, mehi ega koduloomi ei tohi jalus olla,» hoiatab Inga. «Loomulikult peavad olema käes kummikindad ja kaitseprillid ees, sest seebikivi on väga söövitav.» Kõige esimesel seebikeetmise katsel toimus perekond Silmade köögis väike äpardus, pärast mida Inga enam kedagi teist seebikeetmise ajal kööki ei lase. «Esimene kord pidi abikaasa jälgima, et rasva temperatuur oleks 50 kraadi, kuid ta eksis termomeetri näidu lugemisega «tühise» saja kraadi võrra, mistõttu pahandus oligi käes.» Pärast seda on seebiteo ajal kõigile köögiuks suletud.
Uurin, et miks siis vanasti seebikeetmine nii hirmus haisev tegevus oli. «Ega’s vanasti keegi puhtast searasvast seepi ei keetnud, siis käis ikka asi nii, et kõik rasva sisaldavad loomajäätmed pandi potti keema, see kees ja haises hästi kaua, seebikivi visati pärast kamaluga sisse ja lõpuks soola,» kirjeldab Inga lapsepõlvemälestusi. «Seep tõusis pinnale, see korjati kokku ja pandi vormi, muud haisvad jäägid vajusid paja põhja.» Need mälestused panevad Inga veel nüüdki nina krimpsutama.
Vaatamata vähesele energiakulule tuleb ka tänapäevasel säästval viisil seepi tehes selle omahind kallim kui poest ostes, kuid Inga ei nurise: «Tähtsam on see, et ma tean, millega ennast pesen: tean, et ei pane midagi kahjulikku oma kehale ja tean, et ei lase ka kanalisatsiooni midagi sellist, mis sinna ei tohiks minna.»
BOX:
Eestis on teisigi keskonnasõbralike seepide valmistajaid
Saaremaal Kaarma vallas valmistab ja müüb ökoseepi firma GoodKaarma (www.goodkaarma.com). Ettevõtte seebid on valmistatud 95% mahepõllumajandusest pärit toodetest ning neid on võimalik osta ka postimüügi teel. Põhja-Eestis valmistab aga käsitöönduslikult seepi Virve Elviste.
Mõned viited seebitegemisest
http://millersoap.com/pdf.html
http://www.the-sage.com/index.html
http://candleandsoap.about.com/
1 comment:
Seebikeetmine ja seep
Post a Comment