2. veebruar kell 11, Nõva Päästeteenistuse depoo. Teed on kaetud peegelsileda jääga. Depoos ootavad viis pritsimeest teateid mere äärest, mehed on valmis auto ruumist välja ajama ning koha lindude pesijatele vabastama. Depoo väikeses saunas ootavad kastides eelmisel päeval kokku kogutud naftased linnud oma saatust.
Saatuseks on Eestimaa Looduse Fondi mikrobuss, mis öö üle elanud linnud Tallinnasse loomaaeda viib. Tuletõrjedepoos võtab uute vabatahtlike juhendamise enda peale Toomas Trapido, kes on eelmisel päeval juba esimesed kogemused kätte saanud. Ruum tuleb jagada pesemise ja loputamise aladeks, kohale tuuakse suur rull paberit lindude kuivatamiseks.
Pesijatele jagatakse kirjalikke juhendmaterjale, mis küll üksteisele mitmes kohas vastu räägivad. Igaüks saab selga panna valge kaitseriietuse, mis peaks riideid nafta eest kaitsma.
Kell 12 tuleb üks külaelanik, kellel kilekotis kohaliku kaupluse eest püütud pika sabaga määrdunud isane aul.
Lind võetakse kahepeale kätte, loputatakse kõigepealt sooja veega ning seebitatakse siis LDC-nimelise pesuvahendi kontsentraadiga sisse. Seebitamist ja loputamist tuleb korrata nii kaua, kuni lind on puhas. Seejärel ta kuivatatakse ning viiakse sauna soojenema. Kohale jõuab ka veterinaar Tauno koos viieprotsendilise glükoosilahusega, mida linnule süstlaga noka vahele tilgutatakse.
Aulid toituvad sukeldudes, seetõttu on neid sööma sundida raske, glükoosilahus peaks tagama, et nad vahepeal päris nälga ei sure.
Rannast saabub esimene autotäis kaste, milles igaühes umbes viis pigimusta lindu. Autoga saabub ka Tallinnast kohale hääletanud Marianne, kes kuulis raadiost õnnetusest ja tuli appi. Marianne saab kohe endale lindude loputaja ameti, teised alustavad ettevaatlikult esimeste lindude pesemist.
Vahutav seep ei suuda siiski paksemat naftat loomade sulgedelt lahustada, seda tuleb lausa küüntega kraapida, samas hoolitseda, et lind su käest ära ei lendaks. Sõtkastele iseloomulikke kollaseid laike põskedel pole esialgu nähagi, kuid pika seebitamise järel tulevad need nähtavale.
Loomad üritavad end ka ise puhastada, kuid seda tuleb vältida, sest nafta sissesöömine on suurimaks lindude surma põhjuseks. Kõige enam on linnud määrdunud kõhu alt ja saba piirkonnast, pikk puhastusprotsess kurnab paljud linnud ja nii mõnelgi pesijal sureb lind otse käte vahel.
Päris suur pesemishoog saab sisse, kui tuuakse veel juurde neli vabatahtlikku neiut ning rannast tulevad autod ikka ja jälle uue sünge lastiga.
Mõne väga erksa linnu pesemiseks on tarvis kahte inimest, muidu püüab igaüks ise ühe linnuga hakkama saada.
Poole päeva pealt saab pritsimeeste 300 liitrine kuumaveepaak tühjaks. Vabatahtlikud saavad väikese lõunapausi teha. Eestimaa Looduse Fondi ärajäänud sünnipäeva peolaualt on pesijaid kosutamas kringlid ja salatid, mis sellises trööstitus olukorras tunduvad veidi kohatud.
Kohale tulnud ornitoloogia ühingu juhtfiguurid Jaanus Elts ja Andres Kalamees jagavad omapoolseid soovitusi, et esmajärjekorras tasub pesta neid, kes tunduvad kõige elujõulisemad, päris mustad ja liikumatud loomad tuleks jätta viimaseks. Kole ja külm reaalsus. Ornitoloogid aitavad pesemisega ning viivad päeva teisel poolel osa pesemata linde Nigula kaitseala loomade turvakodusse.
Kuumaveepaak ei saa ega saa soojaks. Kohale tulnud õlitõrje projektijuht Kristel Toom otsustatab teha veekeedukannuga kuumaveevanne ning linde hakatakse nendes pesema. Protsess muutub veidi aeglasemaks. Väljas läheb pimedaks, mis tähendab, et rohkem linde rannast ei leita, kuid depoos on veel mitu kastitäit pesemata loomi oma järjekorda ootamas.
Kell pool kaheksa õhtul saab lindude pesemine selleks päevaks läbi. Kokku on depoost läbi käinud umbes kaheksakümmend lindu, kellest umbes kolmkümmend kohapeal puhtaks pesti, osad toimetati pesemisele loomade turvakodudesse. Samas suri suur osa linde juba enne pesemist ja mõned ka pärast seda kuivades.
Õhtul jõuab kohale loomaaia furgoonauto, mis märgade lindude jaoks seest soojaks tehtud. Sinna tõstetakse kastidesse pandud pestud linnud ning algab nende pikk tee Tallinna poole. Väsinud pesijatel jääb üle vaid loota, et need, kes pesemise üle elasid, elavad ka transpordi ning loomaaiaelu üle. Rohkem midagi teha ei saa. Abituse tunne.
Kojusõidul tõmbab käenahk kõvaks ning lõhnab nagu odav lõng kooliajal – nafta järele.
No comments:
Post a Comment