Intervjuus Madis Jürgeniga leidub vastus mitmele küsimusele. Juttu tuleb kõige tähtsamatest asjadest: hobustest, kemmergutest ja lillepeenardest.
Kuidas algas Madis Jürgeni hobusearmastus?
Kui olin 11-aastane, määrati isa Olustverre majandijuhiks. Me vennaga ei tahtnud kolida ja isa meelitas meid, et Olustveres on kino ja hobused. Nii me nõusse jäime ja hakkasimegi uues kohas ratsutamas käima. Sel ajal korraldati pea igal nädalavahetusel ratsavõistlusi. Mitu suve möödus võisteldes. Pärast tuli paus vahele – läksin Tallinnasse keskkooli, siis ülikooli. Pärast ülikooli hakkasin hobustega taas tegelema – ostsin endale Leningradi lähedalt budjonnõi hobuse. Seda tõugu hobused on väga võimekad, aga psühholoogiliselt labiilsed. Lõpuks müüsin ta siiski Soome. Praegu mul oma hobust ei ole ja viimati ratsutasin... vist suvel.
Võib vist öelda, et Madis Jürgen on ratsutanud Eesti risti-põiki läbi.
Ülikoolis käisin rahvatantsuansamblis. Punt oli tore ja tekkis idee minna hobuste ja vankritega rändama. Valga rajooni Kommunisti kolhoosi direktorilt Kalev Raavelt laenasime viis hobust, vankritele ehitasime presendist katted peale. Viis paari rahvatantsijaid ja mõned pillimehed sisse. Kümmekonna päeva pikkusel esinemisturneel magasime vankrites ja kohalikest majanditest toodi meile söögipoolist. Kokku tegime sellist üritust kolm suve – kaks korda Lõuna-Eestis ja ühe korra Lahemaa kandis. Need olid väga vahvad käigud.
Hiljem olen teinud kaks suuremat ratsamatka. Esimene reis algas meil kunstnik Aivar Juhansoniga Lõuna-Eestist Vidrikelt. Sealselt hobusemehelt Toomas Oinuselt saime hobused. Reis Lahemaale kestis 18 päeva, ööbimise paiku otsisime igal õhtul eraldi. Teine sõit oli hästi planeeritud, sõitsime autoga ööbimiskohad varem läbi ja viisime kaerakotid kohale, seepärast tean täpselt, et hobused sõid reisi jooksul kokku 250 kg kaeru. Alustasime taas Lõuna-Eestist ning sõitsime Vilsandini välja. 23 päeva ja 540 kilomeetrit, mille jooksul hobused jõudsid kolm korda ära põgeneda.
Kas hiljem ka on olnud matkamise plaane?
On olnud mõte Põhjasõja 300. aastapäeva puhul teha talvine reematk: alustada Narvast, sõita eesti hobuste või uhkete ardennidega. Üks kord käisime Aivariga küll Lahemaal ratsatalus, et proovida talvist reematka. Viisime koos pererahvaga 15 kilomeetri kaugusele ühele vanatädile küttepuid. Oli äge ja tegime sellest ka Eesti Ekspressile loo. Kahjuks pikema projekti jaoks on meie lumeolud liiga heitlikud.
Olete kirjutanud välikäimlatest raamatu «Hää koht». Nüüd kuulub teile Keedika külas talu. Milline sealne hea koht välja näeb?
Keedika kuivkäimla on väga suur, kolme meetri kõrgune, ja näeb välja kuldnoka pesakasti moodi. Sinna saab ronida teisele korrusele vaadet nautima või ka pulga peale, kui tahtmist on. Saab ettekujutuse, mismoodi kuldnokk oma maja aknast maailma näeb. Küla teisest otsast Nurme Endli juurest käisin laudu toomas. Neli korda käisin, ikka jäi väheks. Lõpuks, kõige ilusamal juunikuu päeval, lükkas Endel heinamaale mineku edasi, laadis traktorile oma viimased lauad ja sõitis isiklikult kohale. Ta tahtis näha, mis imeehitis see on. Vaatas üle, rääkis vähe, ja tõi kodust vägeva madjaka – õrre jaoks, kus kuldnokk peal istub.
Kui sarikad üle kreegivõsa naabri õuele hakkasid paistma, arvas too, et ju nad seal heinaküüni ehitavad, ja eks seal suuremaks pullipidamiseks läheb. Pesakast sai nii kõrge, et pärast katuse tegemist ei saanud enam kuidagi maha.
Sellega on jah nii, et sõber Ingmar Muusikusega hakkasime kunagi aastate eest «koguma» huvitavaid kuivkäimlaid, mis inimestel maakodudes on. Need lihtsalt hakkavad silma, kui rändad nii palju Eestimaal ringi. Kogusime neid viis-kuus aastat ning lõpuks tuli sellest välja raamat. Kui siis 2002. aastal Keedikale talu ostsin, ega ei saanud ju ise midagi põnevat tegemata jätta sel teemal.
Kuidas üldse juhtus, et Madis Jürgen ostis talu Loode-Eestisse Keedika külla?
Eks ma olin juba aastaid mööda Eestit sõitnud ja vanu talumaju vaadanud, ka kuulutusi läbi kamminud ning peremeestega suhelnud. Mõni maja sai lausa omaks – sai seal ju mitut puhku käidud, inimestega suheldud ja oma kodust unistatud. Läänemaal mul juuri pole ja ma polnud sealkandis eriti ka käinud. Kunagi üks tuttav maakler näitas seda Keedika talu, mis oli juba aastaid tühjana seisnud. Kui seda Lääne-Eesti uhket rehetuba ja reheahju esimest korda nägin, avaldas see mulle väga muljet, sellist asja olin varem vaid vabaõhumuuseumis kohanud.
Käivad jutud, et Madis Jürgen hakkab aednikuks.
Just Keedika koduümbruse korrastamise pärast astusin 2005. aastal Räpina aianduskooli maastikuehitust õppima. Seal õpitakse aiakujundusplaanide koostamist, dendroloogiat, taimede tundmist, taimede kasvatamist, kuivendamist, terasside ehitamist ja kõike, mis aiakujundusega koos käib. Kool on tähendanud kõvasti õppimist, eksameid ja lõputööd, kokku kaks ja pool aastat. Minu lõputööks sai pooleteise hektari oma maja ümbruse kujundamine. See on tõeline malemäng: kõik tuleb taim taime haaval üles joonistada, erineva kõrgusega taimed, erineval ajal õitsevad. Valguse planeerimine, pinnase nõuded, püsikute, sibultaimede ja teiste asukoha planeering. Hullumeelne. Oma plaanile olen joonistanud püsilillepeenra, mis on 40 meetrit pikk ja vahepeal kuus meetrit lai ja läheb sinka-vonka üle õue ja kus värvid lähevad hallist lilla ja kollase ja punakani ja siis jälle halli ja siniseni välja. Meeletu asi. Eks see näitab mõõdutunde puudust, et sellise asja ette võtsin. Plaan ise on juba kolme meetri pikkune. Millal see päris elus valmis võiks saada ja palju maksma läheb, ei kujuta veel ette.
Aga ajakirjanikutöö vahetategi siis maastikukujundaja ameti vastu või kuidas?
Päris aednikuks esialgu küll ei plaani hakata, mul pole sellist ärisoont. Mõned sõbrad on nõu küsinud ja saanud, kuid kellelegi aeda kujundanud ma veel pole ega ole esialgu julgustki seda raha eest tegema hakata.
Kas aianduskoolis õppimine on muutnud vaateid ka Tallinna linnahaljastusele?
Kaks aastat tagasi käisin kursusega Inglismaal ja mõtlesin tõsiselt selle üle. Küsiks lausa nii, et kus Tallinnas on üldse mõnusat haljastust, mida inimesed saaksid kasutada ilma, et keelataks murule minekut? Kunagi arutasime aiandusgurude Grišakovidega, et Tallinnas võiks olla roheline vöönd, mis algaks Harju mäelt, läheks tenniseväljakute juurest Balti jaama ja Snelli tiigi juurde ning edasi sadamasse, see võiks olla selline roheline ala, kus saab muretult jala läbi linna liikuda. Majanduse praeguses seisus pole muidugi soodne aeg selliste ideedega välja tulla.
Kas Eestis on mõni Madis Jürgenile eriti armas koht?
Minu esimene elukoht oli Jõgevamaal Tooma külas, mis jääb Endla looduskaitsealale. Minu jaoks on see tähtsaim koht elus. Maja ümbritseb suur muruplats ja lähedal asub Männikjärve raba. Tõeline paradiis. Kui tunnen, et juhe koos, siis istun autosse ja sõidan linnast välja. Ekspressi algusaastad olid väga hullud, siis käisin tihti Toomal, kuigi see jääb Tallinnast kaugele ja tuttavaid mul seal enam ei olnud. Lihtsalt sõitsin kohale, käisin ringi, Männikjärv ja kogu ümbrus rahustas. Nüüd käin Läänemaal oma kodus, see on ka Tallinnale lähemal. Sõidan sinna, teen tule alla, istun reheahju ees. Ainult ära tulla on sealt väga raske, õhtul ei taha, jääd ööseks, hommikul jälle kahju lahkuda, aga linnas juba koosolekud hakkavad...
Madis Jürgen, ajakirjanik
• Sündinud 1962 Harjumaal.
• Lõpetanud Tartu ülikooli ajakirjanikuna 1986.
• Töötanud ajakirjas Kultuur ja Elu (1986–1991) ja nädalalehes Eesti Ekspress, alates 1991. aastast.
• Kasutab ajakirjanikutöös sageli osaluseksperimente (on ajanud ära oma auto ja testinud politsei valvsust; elanud nädala psühhoneuroloogiahaiglas; proovinud kuu aega läbi ajada pensionärirahakotiga; elanud kodutute varjupaigas; toimetanud üle piiri relvaloksu; lavastanud metsavarguse jne).
• Kirjutanud dokumentaalfilmistsenaariume: «Loojangule vastu» (1991), «Järelvalveinspektor» (2003), «Palladium» (2007) ning avaldanud publitsistikaraamatud «Ratsa läbi Eesti riigi» (1998) ja «Hää koht» (2003).
No comments:
Post a Comment