Palju on räägitud Matsalust kui linnuparadiisist, samuti mainitakse Matsalut mitmel pool kui rahvusvaheliselt tähtsat märgala. Seekord tuleb veidi pikemalt juttu Kasari jõest – veeteest, mis toidab kogu märgala ning teeb võimalikuks selle lindude paradiisi.
Kasari jõge võib nimetada ka Matsalu Rahvusparki läbivaks arteriks. Kasari jõe delta on Matsalu märgala olulisemaid osi, kuna jõe veed ujutavad igal kevadel ja sügisel üle umbes veerandi rahvuspargi maismaast ehk ligi 40 ruutkilomeetrit luhtasid. Luha taimestik on saanud teadlastelt hinnangu kui tähelepanuväärne pool-looduslik kooslus. Samuti on luht lindude rändel tähtis peatus-, sulgimis ja pesitsusala. Olenevalt aastast vahetub Matsalu lahe vesi 7 kuni 12 korda kaheteist kuu jooksul. Kõik, mida jõgi endaga kaasa toob, jääb kas luhale või voolab merre. Seega on väga tähtis, et vesi oleks võimalikult puhas. Jõe valgalas on olnud ja on praegugi põllumajanduslikke piirkondi ja tööstusettevõtteid, mille jäätmed jõuavad kahjuks jõge pidi suudmesse. Selle tulemuseks on näiteks mitmekümne ruutkilomeetri võrra laienenud roostik Matsalu lahes.
Vaatamisväärsusi jätkub
Kuna luht ise on väga madal ja tasane ala, siis tuleb sellest ülevaate saamiseks ronida kuhugi kõrgemale. Üks võimalus luhta imetleda, on teha seda Kirbla mäe otsast. Vaatluseks parimasse kohta on püstitatud mälestuskivi Kirblast pärit Eesti tuntuimale ornitoloogile Eerik Kumarile (1912–1984). Teine võimalus Kasari luhast ülevaate saamiseks on ronimine Kloostri linnuvaatlustorni. Praeguse sügisrände ajal on luhas kõige atraktiivsemaks haneliste ja sookurgede ülelennud ning peatumine. Bioloog Peeter Vissak on kirjutanud Kasari vaatlemisest: „Kõrgveeseisu ajal ulatub madal veepeegel kaugele luhale põõsastike vahele. Võib hõlpsasti ette kujutada, kuidas päikese käes soojenevas madalas vees hakkab üürikese üleujutuse ajal vohama selgrootute ja vetikate mass, mis ühelt poolt moodustab lindudele rikkaliku toidubaasi, teiselt poolt seob endaga jõesetted ja viib kergesti omastataval kujul pinnasesse, olles sel kombel luhaniitude legendaarse saagikuse aluseks.“
Loomulikult on Kasari luht nähtav ka Risti-Virtsu maanteelt. Vaatamisväärsustest tasub siinkohal mainida Kasari vana silda. Sild valmis 1904. aastal, 308 meetri pikkune ehitis oli tollal pikim raudbetoonsild Euroopas. Arhitektuurimälestisena kirjas olev sild on nüüdseks renoveeritud ning öösiti imetlemiseks valgustatud. Ümbruskonna noorpaaridel on sillaga seoses väljakujunenud traditsioonid: pulmapäeval võtab peigmees sillal oma poissmehepõlve viimase napsu, pruut aga heidab oma neiupõlve nime pudelisse peidetuna jõkke. Vana ja uue silla ümbruses on Kasari jõgi kiirevooluline ja kärestikuline, kus on ka mitmete kalade kudepaigad. Jõgi on kalanduslikult väga tähtis paljude rannikumeres toituvate mageveeasukate sigimispaiga ja rändeteena. Tuntuim nähtus nii sildade ümbruses kui ka Kloostri kandis on kevadine särje kudemine, mis meelitab kokku sadu kalahuvilisi kaugelt ja lähedalt.
Ujutab, ei ujuta...
Luha linnurikkus on lahutamatult seotud traditsioonilise looduskasutusega, eelkõige heina niitmisega. See takistab luha kinnikasvamist ja lammipajustikuks muutumist. Luha säilitamisel tuleb seega tagada jätkuv niitmine, mida siinsed talunikud on teinud sajandeid. Lähiaastail on luha niitmisega tegelevad ettevõtjad saanud selleks ka põllumajandustoetusi. Luha hein on lopsakas, kuna jõgi toob üleujutustega kaasa palju toitaineid. Kohalikud talunikud on aga alati olnud hädas just nende üleujutuste poolt tekitatud ebakindla heinateoga: kui vesi on liiga pikalt luhas, võib hea hein üldse kättesaamatu olla.
Jõeäärsed põllumehed on vanadest aegadest saati unistanud üleujutuste kontrolli alla saamisest. Nende unistuse lubasid teoks teha sõjaeelse Eesti Vabariigi sadamatehased, mis valmistasid Läänemaa tarbeks originaalsed jõe süvendajad „Alfa“ ja „Beeta“. Nende kuulsate masinate välimust on teravmeelselt kirjeldatud kui puukuuri ja ekskavaatori ristandit. Süvendustööd kestsid ligi kaksteist aastat (1926–1937) ning see suurejooneline projekt oli omal ajal väikeriigi uhkuseks. Siiski on aeg teinud tookordse progressivaimustuse osas korrekutuure. Jõe kanalitesse ajamine on küll oluliselt lühendanud luha üleujutusaega, kuid ühest küljest pole heinatöö luhas siiani võrreldav kultuur-rohumaa niitmisega ning teisest küljest on kuivendamisel olnud mitmeid negatiivsed tagajärgi.
Looduslik tasakaal sai rikutud
Esimest tagajärge said kohalikud tunda üsna pea – süvendamine hävitas jões vähid, kes olid kohaliku elanikkonna oluliseks sissetulekuallikaks. Lisaks on vee kiiremal merre jõudmisel juba mainitud pahupooled – setted kuhjuvad vallidena jõekanalite lõppu, liigsed toitained satuvad Matsalu lahte ning tingivad selle kinnikasvamise ja roostumise. Samuti taandub vesi luhast enne, kui kalamaimud jõuavad piisavalt kasvada, et siirduda vabasse vette, seega jäävad need kuivale ja hukkuvad. Lompide ja mulla läbikuivamine halvendab paljude lindude toitumistingimusi.
Looduskaitsjad on korduvalt arutanud ja unistanud võimalusest taastada osaliselt Kasari delta looduslikkus. Aastal 2001 viidi läbi lennukitelt Matsalu märgala laserskaneerimine, mille abil sai koostada detailse luha kõrgusmudeli ja üleujutuskaardi. Sellised kaardid aitavad kavandada veerežiimi taastamistöid ja prognoosida nende tagajärgi. Lisaks on püütud modelleerida deltas ja siselahes sette kogunemist. Andmeanalüüs näitab, et kui voolu jõekanalis tammiga takistada, siis toimuks settimine praegusega võrreldes oluliselt ülesvoolu. See omakorda aitaks pidurdada roostiku vohamist Matsalu lahes. Samas peab üleujutuste pikendamise plaanide puhul arvestama sellega, et liiga pikk üleujutus suurel pinnal võib jällegi kehvemasse olukorda panna luhas pesitsevad linnud.
Väga selget tegevusplaani Kasari jõe taastamiseks pole. Ühe võimalusena on räägitud Kloostri linnutorni juurde ehitatavast tammist, mis paisutaks vee inimese loodud kanalist tagasi vanasse sängi. Sellisel juhul pikeneks kevadine üleujutus jõeluhal kaks kuni kolm nädalat, muda jääks luhale ega voolaks enam lahte. Eeldatavasti hakkaks haugi arvukus kasvama, sest pikemaajalise üleujutusega jõuavad haugipojad kasvada. Vesistel luhtadel saaksid ka rändlinnud toituda ja puhata. Täpselt süvendamise eelset olukorda taastada pole kellelgi tõsiselt plaanis olnud, sest niivõrd niisked olud muudaksid masinatega heinatöö taas täiesti võimatuks.
-----------
BOX:
Rahvalaulik Lääne-Liisi ehk Eliise Juntsi (1918-2001) kõne Kasari luha heinateost
Rõudes 1972
(...)
Kaunis ja kallis on meile Kasari jõgi. Mõnus on temas supelda, kala püüda, vee ääres puhata ja iluleda. Kasari luhad varustavad heinaga me karja. Nende luhtade kohta on omapärane väljend – hein nii vägev, et mine naabrimehelt maad laenama, kus peale heinasaod teha.
„Näe, ilm kissub maa sõõnd, keerab tuule Matsu-kao peale. (Sõnast Matsalu kaev, mis tähendab Matsalu lahte. - L-L) Kui nüid sedassi pikalt vihmutab ka, sis oo „Matsalumees“ varsti kutsumata külalises...“ Kasarilistele on „Matsalumees“ tuntud isa-isadest siiasaadik. Suurte sadude soosik – tõusuvesi – on Kasari luhtade heinateo kuri vaenlane.
Veel teinegi sõgedik on siin heinatööl ristiks. Öeldakse: „Vigalamees“, see viimane lits! See tähendab, et kui Kasari jõe ülemjooksul Vigala kandis vesi võimutseb, toob see allavett heinasaade, palke, küünide väravaid, laualahmakaid jne. Nii kulgeb heinatöö mõnikod „kahe õela mehe“ võimutsemisel. Olgu suured vihmad Kasari ülemjooksul või alamjooksul – mõlemast otsast on nende pikk periood ristiks!! Pole nali nendega heidelda.
Pikka aega pidas „Matsalumees“ meiega rahu. Noh, sellel suvel ta tuli ja tegutses jõhkralt. Kallas vihma, tuul merest, lahevesi rõhus peale. Vesi all, vesi peal, heinatöö nende keskel. Pinnas pehme, ei kanna praegust tehnikat. Olukord „SOS“. Rohi võimas, mehele rinnuni, aga... Vanarahvatarkus väidab, et kehvakese saagi saad kindlasti kätte, ülihea läheb ikkagi untsu.
(...)
„Mitte midagi ei saa teha! Oodata, oodata ja veel kord oodata! Kui Kasari tahab, annab heina kätte, ei taha, ei annagi.“
Need ajaloolised sõnad ütles Ülo Uluots. Õieti ütles. Kõik meie heinatööde õnn ja ebaõnn oleneb Kasari tujukatest voolamistest. Siin ei aita miski. Tavaliselt on rõudelased olnud heinatöös eesrindlased. Sellest ütlemine: „Kes vähedigi heinamees, see on ikka rõudelane või kasarilane.“ Sellel suvel vireleseme viimaste seas, sest Kasari kehtestas „Märja seaduse“. Kui vesi lõpuks taandus, oli pinnas porine ja pehme, hein vana ja saastunud ja masinatega töö vaevarikas.
(...)
Raske oli kõigil, austus neile, kes mehetegusid tegid. Hein on küünides. Taas oleme oma Kasariga leppinud. Olgu kiidetud meie luhtade „kaunitar Kasari jõgi“. Oli raske suvi! Seda enam rõõm end tunda võitjatena. Suure vaeva peale olla vanad eestlased kõvasti söönud ja veel kõvemini tantsu löönud. Teeme meie siin just samaviisi.
No comments:
Post a Comment