Vaatamata sellele, et kodustamata hobuseid oleme ehk näinud vaid Ameerika mustangite teemalistes mängufilmides, on hobune üks koduloomadest, kes kõige rohkem seostub märksõnadega „metsik“ ja „vaba“. Päris algseid metsikuid hobuseid pole enam maailmas säilinud, kuid ka tänapäeval on nii mitmeidki kaitsealasid, kus hobused ilma päitsmete ja üldse ilma inimkontrollita omi asju ajavad. Eestist vaadatuna on lähim riik, kus metsikuid hobuseid imetleda saab, Läti.
Enne põllumajanduse tulekut olid metsikud hobused Euroopas tavalised. Kuigi nende välimuse osas on teadjate ringkonnas mitmeid vaidluskohti, on põhiline siiski üsna hästi teada, sest viimased metsikud Euroopa hobused ehk tarpanid elasid veel 19. sajandi alguses. Tegemist oli madalate (turjakõrgus 1,20-1,30 m) halli värvi hobustega, kellel oli tugev tume seljajoon, tume lakk ja saba, sebralikud triibud jalgadel ning püstine lakk. Veel 17. sajandist on teada, et metsikud hobused käisid põldusid rüüstamas ning nende tapmiseks palgati vibumehi. 1808. aastal püüdsid Poola talumehed kinni viimased metsikud loomad, kodustasid need ja ristasid oma tööhobustega. Hiljem aretati sellistest ristanditest välja Poola koniku tõug.
Looduskaitse ürgloodust taastamas
Looduskaitse on selline huvitav ala, et kaugelt vaadates on kõik arusaadav, aga kui süveneda, tekib palju küsimusi – kellele, milleks ja millist loodust ja lõppude lõpuks kuidas ja mis vahendite eest ikkagi kaitsta? Metsikud hobused surid välja, see on fakt, ja looduskaitset nad enam ei vaja. Samas – looduskaitse hõlmab ka geneetilise mitmekesisuse kaitset, seega – kui on teada, et mõned hobusetõud kannavad endas edasi midagigi viimaste tarpanite geenidest, siis peaks neil silma peal hoidma, et see väärtus kaduma ei läheks.
Peale geneetilise mitmekesisuse on üheks looduskaitse osaks ka koosluste ja maastike kaitse. Metsikud hobused mõjutasid kindlasti seda keskkonda, kus nad elasid – sõid rohtu, kraapisid maad, lükkasid ehk puid maha. Suure tõenäosusega said sellisest tegevusest kasu mitmed liigid – taimed, putukad, linnud. Osaliselt mängivad tänapäeval seda sama metsikute hobuste rolli edasi need hobused, kes elavad inimese käe all, kuid mida vähemaks jääb hobuseid ja mida vähem neid tegelikult nö metsikult lastakse olla, seda väiksem on nende roll looduse kujundamises. Ühesõnaga, me räägime rohumaade kaitsest ja rohumaade liikide säilimisest tänu hobustele.
Üheks tuntuimaks projektiks Euroopas, kus looduskaitses kasutatakse metsikuid hobuseid, võib pidada Hollandi Oostvaardersplasseni kaitseala, sarnaseid initsiatiive leiab ka Inglismaalt, Prantsumaalt ja mujalt. Nagu juba mainitud, on meile lähimad kohad Lätis, kus üks uhkeimaid näiteid on Pape järve kant.
Jäätmaast riigi uhkuseks
Pape järv on jäänukjärv Lääne-Lätis, mis moodustab koos ümbritsevate rohumaadega rändlindudele olulise märgala kompleksi. Kui metsikute hobuste aegadel võis enamus sellest alast olla veel mere all, siis hiljem võtsid talunikud rannaäärsed alad kasutusse karjamaadena ning ala on sajandeid püsinud rändlindude jaoks ideaalselt avatuna. Nõukogude ajal sai piirkonnast sõjaväe mängumaa, kuhu loobiti pomme ja lagastati niisama – siiani leidub märgalal tonnide viisi vanu sõjamasinate rehve. Rohumaad võsastusid, vesi reostus. Kui Läti vabariik taasloodi, puudus alal elanikkond, kes oleks sellisest kõnnumaast huvitatud ning jäätmaana see seisiski.
1999. aastal alustas Maailma Looduse Fond (WWF) Lätis Pape järve ümbruses projekti, mille eesmärgiks on taastada sealne loodus. Esimeseks sammuks projektis oli taastada Ligupe ja Paurupe ojad, mis sõjaväe ajal olid kanaliteks aetud, veesüsteemi taastamisel hakkas ka vee kvaliteet järves paranema. Teise sammuna asuti märgala rohumaade taastamisele.
Looduskaitsjate sooviks oli taastada loodus võimalikult loomulikul viisil, kuid kui näiteks Eesti märgaladel teevad rohumaade hooldamise tööd enamasti põllumajandusloomad – hobused, veised, lambad – siis Pape kandis polnud põllumajandusega tegelevaid inimesi enam kusagilt võtta. Hollandlaste eeskujul võeti plaaniks tuua alale metsikud hobused, veised ja piisonid. Selle sammu tulemusena pidi võsastunud niitudest loomulikul teel kujunema pool-avatud kooslus, mis on vajalik nii paljudele liikidele elupaigana. Praeguseks on loodud Pape järve ümber kaitseala, mille direktor Ints Medins on kindel, et tehtud sai õige otsus: „Suured rohusööjaid hooldavad rohumaad ise, meil polnud vaja kulutada raha suurtele masinatele ja inimtööjõule, et heina niita ja seda ära vedada.“
1999. aastal toodi alale 18 Poola konik tõugu hobust, kellest kaks olid täkud. Praeguseks hoitakse hobuste arv 50 ligi. Viimaste aastate arengutena on alale toodud ka 25 metsikut Heck tõugu veist ning metsasemale alale viis Euroopa piisonit. Rohusööjatele avatud ala hoitakse tarastatuna, kuid vastavalt loomade arvu tõusule, suurendatakse ka karjatatavat pindala, mis praegu on 400 hektarit. Turistid saavad alale vaid koos giididega, kes hoiavad inimesed loomadest ohutus kauguses.
Pape järve ümber on tänaseks päevaks moodustatud 518 ruutkilomeetri suurune looduskaitseala, mis 2003. aastal tunnistati rahvusvahelise Ramsari märgalade kaitse võrgustiku vääriliseks alaks.
Kasu saavad ka kohalikud
Kuigi põllumajandusega tegelevaid inimesi Pape järve ääres praktiliselt säilinud ei olnud, tekib sellise projekti puhul ikkagi küsimus, et mida sellest arvavad kohalikud. Miks peaksid nad sallima enda kodu lähedal mingeid metsikuid loomi? Looduskaitse saab olla edukas vaid siis, kui see on ühiskonnas aktsepteeritud tegevus. Piltlikult öeldes võib paar akadeemikut ju pidada mõnda kohta eriti oluliseks kaevurherilaste kaitsealaks, aga kui üldsus on selle poolt, et alale ehitatakse kaubanduskeskus, ei saa asi putukate jaoks hästi lõppeda.
Seetõttu on ka Pape järve ääres WWF püüdnud teha kõik, et kohalikud inimesed projektisse hästi suhtuksid. Loomulikult meelitab selline tegevus ligi turiste ning turism tuleb üles ehitada nii, et kohalikud elanikud sellest võimalikult palju kasu saaksid. Ümber järve on loodud matkaradasid ning vaatetorn, kohalikel majutusettevõtetel on aidatud areneda, lähedastes külades on avatud turismi infopunkte, kohalikele on korraldatud ettevõtluse alaseid koolitusi. Võib tunduda ehk väga looduskaitse kauge tegevus, kuid WWFi toel on loodud lausa väike hoiu-laenuühistu, millest kohalikud väike-ettevõtjad saavad finantsabi.
Ideaalpilt, mille poole looduskaitsjad püüdlevad oleks umbes selline: 25 aasta pärast peaks Pape järve ümbrus välja nägema nagu tõeline metsik loodus, kus kappavad ringi hobuse-, veise- ja piisonikarjad, samuti põdrad ja hirved; kogu ala on täpselt planeeritud ökoloogilisteks vöönditeks, kus on võimalik kaitsta erinevat tüüpi kooslusi; metsiku looduse ümber kasutatakse loodusressursse säästvalt ning kohalikud asulad saavad palju kasu turismist, roo lõikamisest ja muudest kohalikest väärtustest.
Probleemideta elu pole kusagil ja praegugi pole looduskaitsjatel selge, kuidas ideaalpilti rahastada, juurde tuleks palgata palju inimesi ja teha on veel palju tööd, kuid valitsuse tugi puudub.
Tulemusi on näha
Looduskaitsja pilguga vaadates peab ikkagi küsima, kas selline massiivne projekt ka looduses tunda annab – kas liigid ja kooslused, kelle jaoks kõike seda tehakse (ja raha kulutatakse), ka tõepoolest paremini elavad?
Pape järv on väga oluline rändlindude peatuspaik ning linnuloendused lubavad väita, et lindude olukord on rohusööjate projektist alates paranenud. Numbritest rääkides, on alal täheldatud 271 liiki linnu esinemist, kellest 15 on Punase Raamatu ohustatud liikide nimekirjas. Järve ümber laiuvad pool-looduslikud rohumaad on saanud endale metsikute loomade näol hooldajad, kes hoiavad maad võsastumise eest ning kohapeal käib pidev teadustöö, et uurida taimestiku olukorda ning seda, et ülekarjatamine ei hakkaks taimekooslustele liiga tegema. Teadlaste töö tulemusena ongi välja arvutatud, kui palju peab rohusööjatel maad olema, et ühest küljest oleks rohumaa hooldatud, aga teisest küljest ei jääks loomad nälga. Hobused ja veised söövad ära ka järve ääres laiuva roostiku, mis loob taas vaba ligipääsu paljudele lindudele.
Eeskuju on nakkav
Pape järve projekt on seni olnud vaieldamatult edukas. Algselt kohale toodud 18 hobust said metsikult elades edukalt hakkama, elasid tervetena üle kõik Läti talved ning paljunesid suure kiirusega. Hobused moodustasid ühest täkust ning tema märadest koosnevad haaremid, millest igal aastal välja tõrjutavad noorloomad moodustavad omakorda karjasid nii, nagu see toimubki metskus koosluses. Kuigi loomad elavad täiesti metsikult, on inimesed neile pannud nimed ning huvilised jälgivad oma lemmikute elu nagu filmis.
Kohalikele elanikele, kes alguses projekti suhtes skeptilised tundusid, mõjus präänikuna fakt, et aastane turistide arv kasvas 700 külastajalt lausa 10 000-ni, mis tõi kohalikele juurde töökohti nii giidide kui majatus- ja toitlustuskorraldajatena. Praeguseks on Pape kaitseala Liepaja regiooni kõige külastatavam turismipiirkond. Selline edulugu on pannud ka teised Läti piirkonnad initsiatiivi suhtes huvi tundma ja näiteks on Poola konikuid loodusesse lastud ka Engure järve ääres ning Eesti piiri ääres Nauksenu omavalitsuses, kus metsikud hobused elavad lausa eramaal.
Kas ka Eestis?
Kui Pape järve metsikute hobuste „majandusime“ uudis levib Lätis nagu kulutuli, võib küsida, kas ka Eestis võiks midagi taolist teha. Kuid pole mõtet kiirustada millegi propageerimisega enne, kui saab vastata küsimustele „milleks?“ ja „kuidas?“. Esiteks tuleb küsida, kas meil üldse oleks sellist kohta, kus metsikud hobused teeksid rohumaade hooldamise tööd paremini, kui kodustatud põllumajandusloomad. Naftahinna tõustes võib lausa küsida, kas tulevikku vaatav inimene ei võiks just kodustatud hobustest saada taas kasu transpordi vahendina. Teiseks tuleb ka seda rõhutada, et kui lätlastel pole kohalik aborigenne Läti hobune praktiliselt säilinud, siis Eesti maatõugu hobuse olukord on päris hea ning vähemalt artikli autor ei näe põhjust Poola konikute sissetoomiseks.
Euroopa on üks tihedamalt asustatud piirkondi maailmas ja siin ei näe palju metskut loodust. Jah, see küll otseselt ei kehti Ida-Euroopa kohta, kuid siiski arvan ma, et kui juba puhkusereis on plaanis, siis soovitaks külastada lõuna-naabreid, käia kirjeldatud metsiku looduse pargis ning kujutada ette, et aasta on näiteks 1608. Koduses Eestis tasub aga kasvatada kohalikke hobusetõuge, kes ka ju kannavad endas kunagiste metsikute hobuste geene ja kellega me võime ratsutada, koormaid vedada, heina niita ja rohumaid hooldada.
***
BOX:
Konik hobused
1936. aastal alustas Poola professor Vitelani spetsiaalset aretusprogrammi, mille jaoks kogus ta kokku kõik talunike hobused, kes vastasid metsiku hobuse ehk tarpani kirjeldusele. Pärast mitut põlvkonda ristamisi kujunes välja tõug, mis on tõepoolest sarnane kunagi kirjeldatud tarpaniga. Sõna "konik" tähendab Poola keeles väikest hobust. Tänaseks koosneb tõug umbes viiest tuhandest isendist, kellest ligi pooled elavad Hollandis erinevatel kaitsealadel. Kuna tõug on väga vastupidav, siis sobib ta hästi rohumaade hooldamise looduskaitseliseks korraldamiseks.
Heck veised
Heck veiste tõug on veisetõugude seas üsna noor tõug, mis loodi 1920-1930tel aastatel vendade Heinz ja Lutz Hecki poolt. Heck vennad töötasid Berliini ja Münheni loomaaedade direktoritena ning tegelesid erinevate loomade nö tagasi-aretusega püüdes saada kodustatud loomatõugudest taas nende metsikuid esivanemaid. Heck veised ongi sellise aretustöö tulemus ning nad näevad välja karvased, madalad ja suurte sarvedega nagu võisidki olla kunagi ringi rännanud metsikud veised.
No comments:
Post a Comment