Paar kuud tagasi ühe inglasest bioloogiatudengiga suveplaanidest rääkides tuli jutuks, et sel suvel ta kahjuks wwoofima ei jõua minna, aga eelmisel aastal Kanadas olla asi ikka väga lahe olnud. Minu kõrval seisnud eestlasest sõber küsis hiljem vaikselt ja häbelikult:
«Mida see WWOOF tähendab?»
Vastust tuleks alustada sellest, et WWOOF on lühend inglisekeelsetest sõnadest World-Wide Opportunities on Organic Farms ehk siis emakeeli
«ülemaailmsed võimalused mahepõllumajandustaludes», teine võimalus seda lühendit lahti harutada on Willing Workers on Organic Farms ehk eesti keeles «vabatahtlikud töötajad mahepõllundustaludes». Nagu eelnevast juba arvata võib, on tegu võrgustikuga, kus saavad kokku mahetalud ning inimesed, kes tahaksid seal vabatahtlikult töötada.
Alguse sai wwoofimine 1971. aastal Londonis töötava sekretäri Sue Coppardi ideest aidata linnainimestel nagu tema ise, mõneks päevaks maale tööle minna. Praeguseks on lihtsast ideest saanud ülemaailmne võrgustik, kuhu kuulub liikmeid väikestest aednikest või elatustaludest kuni suurte farmeriteni. Kõiki võrgustiku liikmeid ühendab aga arusaam, et maaharimine peab olema võimalikult inim- ja loodussõbralik.
Selgitus tekitas mu sõbras huvi ning järgmisena tuli mul vastata küsimusele:
«Kuidas see töötab?»
Põhimõtteliselt töötab asi nii, et kui sa oled otsustanud, et sind huvitab mahepõllundus ja sa tahaksid seda kohe ise käega katsuda, tuleks esiteks välja mõelda, kus maailma otsas sa seda teha tahaksid. Paljudes riikides on olemas organisatsioon, mis kogub infot sealsete mahetalude kohta ning vahendab seda infot vabatahtlikele. Riikide kohta, kus sellist organisatsiooni pole (näiteks ka Eesti) on võimalik otsida infot rahvusvahelise WWOOF organisatsiooni kaudu.
Tänapäeval on lihtsaim viis oma otsinguid alustada internetis aadressil www.wwoof.org, kust leiab nii rahvusvahelise kui riiklike organisatsioonide kontaktandmeid. Kui valitud riigi organisatsiooniga on ühendust võetud, siis saab nende käest väikese tasu eest vastava riigi võrgustikuga ühinenud mahetalude nimestiku koos kirjelduste ja kontaktandmetega. Iga vabatahtlik valib ise välja, kuhu ta minna soovib ning kontakteerub siis taludega ise. Eduka kontakti saavutamise järel lepitakse tulevase peremehe ja töölise vahel kokku, millal ja kuidas kokku saadakse ning hakkabki töö pihta. Vabatahtlik peab loomulikult ise kohale sõitma, kohapeal tuleb teha tööd nii nagu kokku lepitud ning vastutasuks saavad töölised majutatud ja söödetud.
«Kas tööd tuleb teha 8 tundi päevas 7 päeva nädalas ja lapsi vist sellisele reisile üldse kaasa võtta ei saa,»
küsis hirmunult mu sõber. Selge on see, et tegu pole mitte odava puhkuse veetmisega, vaid võimalusega aidata mahetalusid ise midagi kasulikku õppides. Töö hulk oleneb muidugi igast konkreetsest talust ning sellised asjad tuleks kindlasti enne kohale minemist pererahvaga kokku leppida. WWOOFi rahvusvahelised reeglid ütlevad, et vatatahtlikule on paras hulk tööd 6 tundi päevas ja 6 päeva nädalas, nii et üks terve päev nädalas on inimesel võimalus vabalt piirkonnas ringi uidata ja loodust nautida.
Laste kohta ütlevad kogenud wwoofijad, et on talusid, kuhu saab ilusti lastega minna, eriti kui näiteks talu vajabki abilisi ka oma laste hoidmisel. Samas on ka talusid, kus tuleb teha rasket tööd ning lastele pole seal mingeid võimalusi, kõik see olla jällegi pererahvaga kokkuleppimise küsimus.
«Millist tööd tavaliselt vabatahtlikele antakse?»
Jälle üks väga praktiline küsimus. Kõige rohkem on minu tuttavad pidanud tegelema rohimisega, aga samuti olen kuulnud ka koera jalutamisest, leiva küpsetamisest ja kitse lüpsmisest. Muidugi on mahedalt majandavate perede hulgas palju inimesi, kes tegelevad permakultuuriga ning seal küll rohima ei pea (vt RV 44 «Permakultuur – igaühe ökoloogiline võimalus?»). WWOOFi kodulehelt leidsin ka näiteks juustutegemisel abistamise ning viinamarjade korjamise. Tihtipeale paluvad talud endale abilisteks selliseid inimesi, kellel on juba mingi kogemus aianduses, kuid leidub ka talusid, kes koolitavad kohapeal töölisi välja. Tore asi WWOOF talude juures on ka märge kodulehel, et neil on kas olemas muusikainsturumendid või nad ootavad inimesi, kellele meeldib muusikat teha.
Ja loomulikult siis algusest tuttav küsimus: «Kas sina oled juba WWOOFinud?»
Selle pidin kahjuks vastama, et siiani pole, aga see on mul juba kaua plaanis olnud ja ükskord teen ma seda kindlasti.
No comments:
Post a Comment