Ma usun, et enamus kohvijoojaid teab kohvi kohta järgmist: kohviube kasvatatakse ekvaatori ümber asetsevas troopika ning subtroopika vööndis, maailma kõige suuremate arenguprobleemide käes vaevlevates riikides. Umbes sama palju teame ka sellest, kust tulevad banaanid ja apelsinid.
Vaesuse vastu võitlev arengukoostöö organisatsioon Oxfram kirjutab aruandes «Vaesus sinu kohvitassis» järgmist: Kohvikasvatamine on olnud mägedes elavate farmerite põhiline elatusallikas, probleemseks muutus see aga 1990ndate alguses, mil maailmas algas kohvikriis. Samas õitses äri maailma nelja suurima kohvifirma – Kraft Foodsi, Nestlé, Procter & Gamble, ja Sara Lee – kontorites. Juuakse ju näiteks Nestlé’i lahustuvat kohvi maailmas suisa 3900 tassi igas sekundis.
Kohvitööstuse tulususe varjus on aga raske aru saada, et selle kuldaväärt vilja tootmine jätab miljonid farmerid täielikku vaesusesse. Kohvituru liidrid maksavad farmeritele tihti vaid niipalju, et nad saavad hädavaevu tehtud kulutused tasa. Loomulikult ei luba selline sissetulek väiketalunikel farmi investeerida ega oma lastele haridust pakkuda.
Probleemi lahendamiseks on väikesed kohvitootjad hakanud ühinema kooperatiividesse, kus nad saavad ühiselt rohkem toota ning seetõttu valida, kellele ja millise hinnaga oma toodangut müüa. Saadav tulu investeeritakse ühiselt, mis võimaldab saada välismaiste ekspertite nõu ja soetada ühiselt vajalikke vahendeid.
Sellistele kooperatiividele saavad läänest appi tulla Õiglast Kaubandust propageerivad valitusvälised organisatsioonid, mis aitavad saada kohvi eest õiglasemat hinda ning investeerida ka kogukonna arengusse.
Õiglase Kaubanduse propageerijad toovad tarbijateni kaupa, mis on küll kallim, aga mille eest välja käidud summast läheb õiglane osa selle algtootjale ning töötlejatele. Aasta alguses käisid koos Soome Õiglase Kaubanduse propageerijatega Nicaraguas ja Costa Rical Eesti arengukoostöö eestvedaja Riina Kuusik ja filmioperaator Elen Lotman.
Vaesus Nicaragua peamine mure
Riina räägib Nicaragua üldisest taustast: Nicaragua poliitikat on 1990. aastatel iseloomustanud jätkuv korruptsioon. 1980. aastatel kutsuti Nicaraguat Kesk-Ameerika Albaaniaks, sest riik oli vaene, isoleeritud ja poliitiliselt radikaalne. Kuigi viimastel aastatel kasvab Nicaragua majandus jõudsalt, küündides 5 protsendini aastas, on vaesus siiani Nicaragua peamine probleem.
Enamik nicaragualasi elab allpool absoluutse vaesuse piiri ehk peab hakkama saama vähem kui ühe dollariga päevas. Lisaks brutaalsele kodusõjale on Nicaraguat räsinud suured loodusõnnetused. 1998. aastal laastas maad keeristorm Mitch, praegu hävitavad Atlandi ookeani rannikut tabanud üleujutused Miskita indiaanlaste viljasaaki, põua tõttu ägab toidupuuduses Matagalpa piirkond Põhja-Nicaraguas.
Kui aasta on kesine ja saak ikaldub, lähevad tuhanded nicaragualased naaberriikidest hooajalist tööd otsima. Kõlab küll uskumatult, aga välismaal teenitud sissetulekud, mis lähedastele saadetakse, ületavad kogu riigi eksporditulud – see on iseloomulik teistelegi Ladina-Ameerika riikidele.
Kuigi kohvikasvatamine on siiani üks olulisemaid sealseid majandusharusid, mille ümber keerleb sotsiaalne ja kultuuriline elu, on vaene põllumajandusmaa muutumas. Suuremate linnade lähistele on kerkinud tootmiskomplekseid, mis tollivabade tsoonidena on viimaste aastate jooksul muutunud Nicaragua tööjõupoliitika oluliseks alustalaks.
Näiteks on 80 000 elanikuga Esteli linnas paari aastaga saanud sigarivabrikutes tööd 50 000 inimest. See linn elab tubaka kasvatamisest ja töötlemisest ning hoopleb 30 internetikohviku ja Nicaragua ainukese teaduspargiga. Samas käisime vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel põhjas asuvas Venecia külas, kus puudus elekter veel eelmiselgi aastal.
Kas vabakaubandusleping on
lahendus?
Praegu köidab nicaragualaste meeli vastselt jõustuv Kesk-Ameerika vabakaubandusleping (CAFTA), mis on paljude arvates ainuke lahendus Nicaragua ja tema nelja naaberriigi majanduse tihedamaks lõimumiseks teiste Põhja-Ameerika turgudega.
Ühiskonnaaktivistid ja inimõiguslased aga kardavad vaid välismaistele suurettevõtetele kasumi kindlustamist, sadade tuhandete töökohtade kadumist ning rahvusliku väikeettevõtluse ja kogukondade heaolu hääbumist.
Elen räägib oma muljetest: Minu jaoks oli kõik nähtu väga uus, kartulite ja tomatite juurest tulles polnud mul ettekujutustki, kuidas banaani- või kohviistandus välja näeb.
Nägime selliseid kohviistandusi, kus oli ühendatud orgaaniline tootmine ja Õiglane Kaubandus. Märgid Organic (mahe, orgaaniline) ja Fair Trade (Õiglane Kaup) on küll erinevad asjad, aga enamus kohtades käisid need asjad käsikäes.
Istandused nägid ka võhiku jaoks teistmoodi välja, need polnud mitte lage maa ja sirged vaod, vaid asi nägi rohkem välja nagu mets, mille põõsastiku moodustavad kohvipuud. Kui poleks olnud inimesi, kes seal kohvimarju korjasid, poleks ehk üldse aru saanud, et tegu on põllumajandusmaaga.
Puud, mis kohvi kohal kasvasid olid väga erinevad, spetsialistid väitsid meile, et tunnevad maitse järgi ära, millise puu all on marjad valminud.
Reis muutis mind kindlasti teadlikumaks tarbijaks. Näiteks ei osta ma enam poest Chiquita banaane.
Me käisime kogukonnale kuuluvas banaaniistanduses, mis oli varem kuulunud Chiquitale. Sealsed töölised, kes nüüd on moodustanud kooperatiivi, rääkisid meile, et banaane oli mürgitatud samal ajal, kui töölised olid istanduses tööl, samuti sõitsid mürgilennukid üle kõrval olevatest küladest. Nõukogude ajal mürgitati samamoodi suuri puuvillakasvandusi Kesk-Aasias, kuid tänapäeval on tarbijal võimalik selliseid tooteid vältida.
Suurfirmad ostavad farmeritelt miinimumhinnaga ning soodustavad seda, et tootja müüks ära võimalikult vähetöödeldud toote. Sain palju ehmatavat infot selle kohta, kui palju suurfirmade ainuvõim maailmas on inimestele halba teinud. Suurfirmade küünilisus on üsna hirmuäratav.
Õiglane Kaubandus aitab väikekooperatiividel ellu jääda
Õiglases Kaubanduses on palju otsesem suhe tarbija ja tootja vahel – kui tarbija ei osta, siis tootja ka ei tooda, ületoodangut eriti ei teki. Kui soomlane ostab oma igahommikuse kohvi kindlast ökopoest, siis saab konkreetne kohvikasvataja Nicaraguas edasi tegutseda.
Ei tekitata kunstlikku ülejääki ja vajadust reklaami järele. Konkreetne tootja toodab nii vähe, et ta enamasti teab, mis riiki ja mis poodi ta toode läheb. Õiglase Kaubanduse süsteemi juures sõltub väiketootjast endast see, kui hästi tal läheb, see soodustab seda, et kasvatajad arendavad end.
Terra Nueva kooperatiiv oli näiteks ostnud ise endale röstimismasina ja kohalikest noortest inimestest välja koolitanud kohvi degusteerijad. Õiglane Kaubandus on võimalus väikestel kasvandustel maailmaturul ellu jääda. Kooperatiivid saavad eraldi rahastust, et nad investeeriks kogukonda – laste spordiväljakute, sotsiaalmajade jne ehitamisse, seega on kogukonna elus näha suur vahe.
Riina: Kõik nicaragualased, keda istandustes nägime, olid vaatamata oma vaesusele naerusuised. «Vaene inimene ei ole invaliid. Vaesust ei tohi haletseda ega vaeseid inimesi alavääristada», ütles meile 30ndates aastates Hilbert Carasco, kes kaotas kodusõjas pere. Praegu juhib ta Soome arengukoostöö organisatsiooni toetusel arendatud loodusparki oma kodukülas Venecias, et teenida lisa kohvi- ja maisikasvatusele.
Elen: Jah, nägime maailmas ainulaadset Õiglase Kaubanduse ja mahetootmise ananassi- ja apelsiniistandust – kõrgel mägedes elav farmer vedas saaki härjarakendil. Talunik väitis, et kasvatab keerulistes tingimustes ja traktoriga oleks seal palju raskem ja kallim majandada.
Tavalistes ananassikasvandustes kasutatakse peale väetamise ka tööstuslikku indutseerimist, mis tagab kõigi viljade täpselt viie kuuga valmimise, mahetootmine on keerulisem, sest viljad valmivad erineval ajal, samas on talu ainuke maheananassitootja maailmas ja kaubast lahti saamine pole probleem. Apelsine kasvatas ta esimest aastat, kuigi see aasta oli kulunud vaid investeeringute peale ja tulusid eriti veel polnud, oli mees rahul.
Riina: Kuigi infrastruktuur on Nicaraguas kohati algeline või lausa olematu, siis esimesed reisirühmad Euroopast on kohvitootjaid Nicaraguas ja ananassi- ning banaaniistandusi Costa Ricas juba külastanud, et lüüa kaasa nende inimeste töös, kes eurooplaste hommikulauda katavad.
Selliseid reise võiks nimetada solidaarsusreisideks, sest just nii saab kõige ehedamalt aru, kuidas ühiskonnad teineteisest sõltuvad. Kumbia ning merenge rütmide saatel karget rummi või kohvi nautides ning kohalikega maailma üle mõtiskledes on reaalsus igal juhul lähemal kui diivanilt TV tõsielušõusid jälgides.
No comments:
Post a Comment