Kätt südamele pannes tunnistan, et pole merebioloogiat pidanud just kõige tõsisemaks erialaks. Loomulikult ei ole ma ka seda lihtsalt paadiga kihutamiseks pidanud, eks ole ma isegi ju hüdrobioloogia kursuse läbinud ja nende teadusküsimuste üle juurelnud, kuid olen ikka merebiolooge pidanud inimesteks, kes on hingelt meremehed ja või kellele meeldib kalapüük. Kuna ma ise kumbagi enda omaduseks ei pea, siis pole ma ka selle teadusharu vastu sügavamat huvi üles näidanud.
Viimasel ajal on aga merebioloogiast saanud nii meil kui mujal nii kuum teema, mida vaevalt et merebioloogid isegi paarkümmend aastat tagasi oleks ennustada osanud. Aina rohkem tekib merepõhja arendustegevusi - soovitakse luua tuuleparke, kaevandada maavarasid ja rajada näiteks seda sama kurikuulsat Vene-Saksa gaasijuhet. Seadusandlikult on aga merel millegi arendamine väga keeruline... või tegelikult pealiskaudselt vaadates väga lihtne, sest sisuliselt pole mere planeerimise põhimõtteid ju välja töötatudki. Planeerimist vajavad ka looduskaitselised probleemid, näiteks mereliste Natura-alade loomine.
Eesti Mereinstituudi vanemteadur Georg Martin ütleb, et esimesena hakati ruumilise planeerimisega merel tegelema Austraalia ümbruses. Seal on tänapäeval olemas juba praktilised planeerimise rakendused nagu meil maismaal planeeringutes kasutatakse. Läänemeres on küll arendustegevusi toimunud juba aastakümneid, kuid merepõhja põhjalikumat kaardistamist, mis võimaldabki merd planeerida, pole Läänemeres tegelikult olemaski. Nojah, vaidlete vastu, et merepõhja kaardid on ju olemas olnud juba väga ammu, neid on kasutanud nii meresõitjad kui geoloogid. Seda küll, aga nii nagu ei piisa maismaal planeerimiseks vaid teadmisest, kus asuvad mäed ja kus orud, nii on ka merepõhja planeerimisel vaja sealseid looduskooslusi kaardistada.
Neljapäeval toimus Läänemaa maavalitsuses riikliku looduskaitsekeskuse projekti "Tiivad vete kohal" raames läbiviidud Loode-Eesti rannikumere inventuuri tulemuste tutvustus. Mereinstituudi ettekanne koos näidatud merepõhja videodega oli muljetavaldav. Projekti raames kaardistati siinsed rannikumere kooslused ning loetleti üles leitud liigid. Teadlaste hinnangul on Eest rannikumeri mitmekesisem kui seni arvati, näiteks on siin rohkem levinud mändvetika liigid, mis Soome rannikul on haruldased. Uuringuga leiti ka üks uus kirpvähi liik Eestis, kelle tulek siia näitab tõenäoliselt kliima soojenemist. Ühe kirpvähi võõrliigi kohta selgus aga, et see on meie vetes kahjuks väga hästi levima hakanud. Mereinstituudi teadlastel on käsil parajast mitu sarnast projekti, kus sama metoodikaga inventeeritakse suurt osa Eesti rannikumerd, et hiljem saaks teha teaduspõhiseid otsuseid selle kohta, kuhu luua mereline kaitseala ning kuhu lubada tuulepargi ehitamist.
Eesti teadlased on soomlastest ja rootslastest veidi paremas olukorras - meil hakati sellise inventeerimisega pihta veidi hiljem kui põhjanaabrite juures ja nii saame nende tehtud vigu vältida.
Georg Martini sõnul on küll väga hea see, et saame põhjalikult inventeerida rannikumere kooslusi, kuid seni puudub veel metoodika, mille järgi saaks hinnata koosluste seisukorda ning öelda, kas olukord muutub paremaks või halvemaks. Teadlaste sõnul on Läänemere eutrofeerumisega lood halvad - esiteks ähvardab nõukogude ajal merre pumbatud toitaine kogus lähiajal merepõhjast jälle ülespoole kerkima hakata ning merd õitsema ajada. Teisest küljest on peale tulemas juba uus toitainete laadung - rannikule ehitatavad suvilarajoonid on merele suureks koormuseks ning Soome suvilate heitvete kogused on võrreldavad koormusega, mille paneb Läänemerele Neeva jõgi.
Vanemteadur Jonne Kotta sõnul on on meri paljude inimeste silmis vaid see sile pind, mida näeme rannalt vaadates, siiski osutub meri pärast sellist suuremat inventeerimist ka mereteadlastele endile mitmekesisemaks kui seda varem arvati.
No comments:
Post a Comment