Pulmad plaanis? Tahate oma nimed tabalukule graveerida ja mõne kõrghoone katusele kinnitada nagu moodsatel aegadel tehakse? Märjamaa noored igatahes teevad nii: kirjutavad noorpaari nimed valgele lindile, jalutavad Haimre puiesteele ja seovad lindi ümber suure lehise, mille otsas on valge-toonekure pesa. Iga Märjamaa alevi elanik teab seda pesa ja ka külalisi tuuakse „saja-aastast kurepesa“ vaatama.
Kui vana on pesa?
Kui alevi pealt inimeste käest küsida, kui vana on toonekure pesa, siis vastavad nii nooremad kui vanemad: „Täpselt ma ei tea, aga tundub, et see on seal alati olnud.“ Pesapuu kõrval elav Heiki Tunnel teab, et vähemalt 1969. aastal pidi pesa kindlasti juba olemas olema. Heiki mäletab, et kui ta laps oli, siis toetus pesa jämedale oksale ladvas, kuid 1970tel ühe suurema sügistormiga kukkus pesa alla. „Kured olid selleks ajaks juba ära lennanud, aga kohalikud mehed ehitasid lehise tippu raami ja tõstsid pesa sinna tagasi,“ räägib toonekure naaber Heiki. Nii kõrget tõstukit, kui selle töö jaoks tarvis läks, Märjamaal polnudki ja masin toodi kohale Raplast.
Matsalu rahvuspargi ornitoloog Eve Mägi ei usu, et pesa on saja-aastane: „Eesti vanim valge-toonekure pesa asub Vastseliinas, seda mäletan ma peast, aga Märjamaa pesa kohta tuleb kirjandusest andmeid otsida.“ Eesti Loodusuurijate Seltsi aastaraamatus avaldatud 1958. aasta valge-toonekure pesade üldloenduse andmetest leiame, et Märjamaa alevis pesa märgitud ei ole, küll aga on sel ajal olemas olnud Märjamaa külje all Mõraste külas asuv pesa. Niisiis 100-aastane märjamaalaste pesa küll pole, kuid see ei vähenda siiski tema looduskultuurilist väärtust.
Iga-aastane aprillinali
„Tavaliselt tuleb kurg tagasi märtsi lõpus, aprilli alguses, pea igal aastal saab esimesel aprillil kellelegi öeldud, et kurg on tagasi ja mõistatamist jätkub,“ naerab Heiki Tunnel. Kui tavaliselt tuleb üks toonekurg enne ja kogu alev ootab koos temaga paarilist järele, siis sel aastal jõudis kogu pere peaaegu samal ajal kohale. Heiki sõnul pole puudu ka õnnetustest: „Eelmisel aastal jäi üks lendamist õppiv poeg heinapalli nööriga oksa külge kinni, kahjuks selleks ajaks kui tõstuk kohale jõudis, oli loom juba surnud. Rahvas räägib veel, et kui on paaritu arv poegi, siis visatakse alati üks alla.“
Rõngastatud ega teaduslikult uuritud Märjamaa toonekurgesid teadaolevalt ei ole, seega ei tea me, mitu paari selles pesas läbi aegade pesitsenud on. Aga koduloo uurijatest puudust ei ole, Heiki sõnul käivad nii kohalikud giidid kui ajakirjanikud tihti tema käest uurimas, kuidas kurel läheb ja mis lugusid tema vanemad mäletavad. Ka alevisse sattuvad turistid teevad ikka kurepesa all pilti.
Teine kurg kõrval
Haimre puiestee on uhke mõisaväravatega algav tänav, mida palistavad hiigelsuured lehised. Ka Märjamaa pole vaba vanade puude foobiast – paar aastat tagasi sooviti vanu lehiseid maha võtta, sest mõni kõvahäälne mees ei julgenud autoga seda tänavat läbida. Otse Tunnelite pere maja ees ja toonekure pesaga puu kõrval kuivaski üks lehis ära ja seda ähvardas haljastusfirma saag. Tunnelite meespere võttis asja käsile, sai loa ise puuga toimetada ning saagis ise kuivanud oksad puult maha. Püsti jäänud tüve otsa monteerisid tehnilise taibuga mehed vankriratta ning puust toonekure skulptuuri, mis töötab tuulelipuna. Kohalikud puukartjad tulid kätt suruma ja kiitsid, et küll on ilus asi. Lehiski ajas uued rohelised oksad vanast tüvest välja.
Päris toonekurg oma puust naabrit ei pelga, aga külas ka ei käi, eks neil seal kõrgustes on omad suhted. Ka maapealsed naabrid said rahumeelselt probleemid lahendatud.
Küsin Heiki käest veel, et kas Märjamaal ka rohkem lapsi sünnib, kui oma kurg siinsamas elab. Heiki naerab selle peale ja arvab, et eks ikka igal asulal on oma kurg, ega Eestimaal neist puudust pole. Võib olla tõesti, aga kellel ikkagi enda kurge pole, see võib oma abieluõnne Märjamaa kurele usaldada.
No comments:
Post a Comment