Tudengid teavad teda kui Tartu Sensatsioonilise Kevadbändi lauljat, keda nimetatakse Vanaks Kartuliks. Rohelisem rahvas teab teda kui kõrgelt haritud bioloogi ja tulist keskkonnaorganisatsioonide esindajat. Enda peamiseks keskkonnaalaseks saavutuseks loeb ta GIS valglamudelite rakendamist Eestis. Järva-Jaani õpilastele on ta aga lihtsalt geograafia ja füüsika õpetaja.
Tartu Sensatsiooniline Kevadbänd on omaette nähtus. Melomaanides tekitab sellise heli kuulmine ehk stressi, kuid avangardi sõpradele tasub teda soovitada. Kui selleaastase parima teatrilavastaja tiitli määras teatri tugev sotsiaalne närv, siis sama kaalukaussi kasutades saaks Kristjan Piirimäe eestveetav bänd kindlasti Eesti muusikaauhinna. Et bändi, selle tegijate sotsiaalst sõnumit ja irooniat rohkem mõista, soovitan sirvida ka tekste kodulehelt www.hot.ee/kevadband.
Kristjan Piirimäe: tahame, et publik lainetaks meiega koos ja mõtleks ühiskonna valupunktidele.
Kas maailm on hukas?
(Naerab) Ma ei arva nii.
Kas maailma on vaja parandada?
Olemuselt olen maailmaparandaja küll. Olen kindel, et maailma saab parandada. Kas on vaja, ses suhtes jään vastuse võlgu. Ma ei ole selline küünik, et keskkonnakaitse oleks mulle lihtsalt töö, teen seda ikkagi ideeliselt. Kuid radikaalsuse aste on mu elu jooksul küll kõvasti vähenenud.
Olete üsna noor mees ja töötate Järva-Jaani gümnaasiumis geograafia ja füüsika õpetajana. Kuidas tuli mõte tulla maale?
Oleme Kadiga erinevatest kohtadest pärit, Tallinnas elasime vaid ajutiselt. Konkreetselt siia Ramma külla tulime, kuna siin pakuti meile mõlemale tööd ja siin olid ka taluhooned müügis.
Tihti kurdetakse, et noored lähevad maalt ära. Kas ka Teie olete selle pärast mures?
Kui vaadata, mis maal tegelikult toimub, siis näeme põllumajanduse mehhaniseerimist ning põllumajanduses saab aina vähem inimesi tööd. Põhiliselt töötavad siinsed inimesed kohalikus tööstuses, näiteks saekaatrites. Ma ei ütleks, et maal on rohkem inimesi vaja kui linnas. Samas näiteks maakoolides on tõesti õpetajatest puudus. Mõnes mõttes on inimeste maale tagasinutmine ju nostalgia probleem. Kui mõelda modernistlikult, siis on see progressi vältimatuks kaasnähtuseks. Samas, kui maal jääb inimesi vähemaks, siis pole maastike hooldajaid ja kaovad need tähendused, mis maastikul meile siiani olnud on, seega jääb meie kultuuriruum millegi võrra vaesemaks. Eks seegi ole nostalgiaga seotud mure.
Mina valutan rohkem südant selle üle, kui linn jääb hõredaks ja toimub valglinnastumine – linn ise ei kasva, inimeste arv jääb samaks, aga nad laotatakse laiema pinna peale ja linn jääb hõredaks. Sellega kaovad ka need tähendused, mis on linnas. Kui valglinnastumine on negatiine protsess – inimesed käivad ikka linnas tööl, aga elavad kaugemal, siis teine, see, mida meie esindame, on vastulinnastumine. Vastulinnastumisel inimesed asuvad tagasi maale elama ja tähtis on see, et lähevad sinna ka tööle. Kolm aastat tagasi, kui me maale kolisime, siis võib-olla oli see midagi erilisemat, aga praegu on see peaaegu trend, et tullakse maale elama. Näiteks Osoonis või Tasakaalus näeb igas saates mõnda toredat peret, kes on asunud elama kuhugi saarele või metsa. Kümnenda klassi geograafia materjal – millal Euroopas algas vastulinnastumise protsess ja mis selle põhjused ja tagajärjed on (naerab).
Olete koolis õpetanud kolm aastat, kuidas hindate oma õpilaste keskkonnateadlikkust?
Maakoolis on selles mõttes keskkonnateadlikkus suur, et lapsed teavad looma- ja taimeliike, on neid näinud, ei karda neid. Nad ei karda näiteks olla metsas või pimedas. Samas nende teadlikkus keskkonnaprobleemidest on üsna ühekülgne – maal on ju põhiliselt tolmuprobleem, meil ka piimakombinaadi hais ja Piibe maantee oma koleduses. Teisest küljest ma leian, et keskkonnateadlikkuse õpetamine ei olegi noorema kooliea jaoks nii oluline, minu arvates on see tähtis eelkõige küpsema inimese jaos.
Põhikoolis peaks lastele õpetama hoopis muid asju. Mul on hetkel käsil visiooni kirjutamine sellest, mida peaks kooli erinevates astmetes õpetama. Üks tähtsamaid asju on laste sotsialiseerimine. Põhikooli lõpuks ei lähe paljud edasi õppima, vaid tööle, see eeldab nii palju sotsiaalset küpsust, et nad suudaksid enda eest vastutada ja ühiskonda suhestuda. Kognitiivne areng peab jõudma selleks ajaks rolliotsimise tasandile. Väga tähtis asi on ka patriotism – kui sa armastad oma kodumaad, siis sa tahad olla oma kodumaal tegija, see motiveerib end tõestama, aga samas ka oma maast hoolima. Minu vaade on, et kõigepealt tuleks suhestuda ühiskonnaga ja alles seejärel keskkonnaga. Kuigi jah, inimene on osa loodusest, siiski väidan ma, et metoodiliselt on asi vastupidi: inimene kasutab loodust kui ressurssi ja loodust tuleks käsitleda ühiskonnaga seotult. Kui sind ei huvita ühiskond, siis sind ei saa huvitada ka keskkonnaprobleemid ja keskkonnateadlikkus. Näiteks alguses peaks inimene mõistma, kuidas inimesed kasutavad metsa – vanemad töötavad saekaatris, vanavanemad käivad metsas marjul ja seenil, metsandussektor annab osa riigi sissetulekust. Alles küpsemas faasis on võimalik mõista, et mets kui resurss on piiratud ja et metsal on ka vähem materiaalseid rolle.
Meie praeguste õpikute kohta ütlen, et kui üks noor inimene omandab tõesti kõik selle, mis õpikutes kirjas on, siis soovitaksin teda rahuliku südamega teaduste akadeemiasse. Näiteks eelmise aasta ajaloo olümpiaadi küsimused olid 20. sajandil toimunud protsesside kohta, mis käivad kognitiivses mõttes lastele selgelt üle jõu. Jabur olukord on, et lapsed peavad teadma väga palju fakte ning nende põhjal protsesse mõistma, samal ajal, kui meedias esineb pidevalt arvamusliidreid, kes nähtavalt ei saa just nendest samadest protsessidest aru. Olen vaadanud, mida õpilased näiteks bioloogia kontrolltöödeks õpivad – kas teod on liit- või lahksugulised ja kas jõevähil on lõimetishoole... need on ju niivõrd elukauged detailid! Kuigi olen bioloog, leian, et selliseid asju ei peaks neile selles eas õpetama. Mul on ääretult kahju, et seepärast jääb väga palju elulist asja lastel õppimata.
Olete seotud ka Eestimaa Looduse Fondi Läänemere kaitse programmiga.
Jah, kuna ELF on ülemaailmse WWFi siinne partnerorganisatsioon, siis püütakse ka siin läbi viia Läänemere kaitseks samasid abinõusid, mida mujal meie regioonis. Kui WWF on kaardistanud tegevused, mida Läänemere kaitseks tuleks ette võtta, siis minu töö on analüüsida, millised neist asjust Eestis suuremat keskendumist vajavad. Hetkel olen välja toonud kaks tähtsamat asja: esiteks, fosfori vabade pesupulbrite laiem kasutusele võtmine. Meil on küll sellised pesupulbrid saadaval, kuid tavapoodides on neid raskem leida, seda olukorda tuleks parandada seadusandlusega. Teiseks tuleks meil ikkagi saada sõnnikumajandus kontrolli alla, et põllumajandusest ei jõuaks liigsed toitained merre.
Olete töötanud mitmes mittetulundusühingus. Kuidas hindate keskkonnaorganisatsioonide mõjukust Eesti ühiskonnas?
Pauerit võiks ikka rohkem olla! (Naerab). Jah, tõesti, kolmas sektor võiks tugevam olla, võiks nii ülemaailmsete organisatsioonide rakukesed siin olla aktiivsemad kui ka kohalikke algatusi võiks olla rohkem. Valitsus kipub ju ignoreerima kolmandast sektorist tulevaid algatusi ja see pärsib aktiivsust.
Kodanikualgatuseks võib ju lugeda ka Tartu Sensatsioonilist Kevadbändi, mille eestvedaja Te olete olnud juba üle kümne aasta. Kas bänd on Teile pigem ajaveetmise või oma meelsuse väljendamise viis?
See on mulle väga oluline, et bänd ei ole pelgalt eneserahuldamine. Bänd peab edastama sõnumit ühiskonnale. Loodame oma bändikaaslastega, et suudame panna inimesi mõtlema asjadele. Soovime panna nad leidma lahendusi, mille peale pole seni tuldud. Võib öelda, et me anname ühiskonnale hingamist juurde. Jah, meie laulusõnad on teinekord koomilised, naljakad, kuid leiame, et arenguks ongi tähtis säilitada eneseiroonia. Hea nalja põhiolemus on see, et moodustatakse mingi ootamatu seos, mis on naljakas. Samas uued ja ootamatud seosed ongi ju innovatsioon, naljakas asi on olemuselt leiutis! Nali pole bändi kõrvalsaadus vaid nali ja meie sõnum ongi mõneti samad asjad.
Oleme koos olnud 1996 aastast saadik. Viimasel ajal oleme üritanud teha kontserte nii, et inimesed ei oleks liiga purjus ja väsinud, valime oma kontserdi kohta ja aega. Meie bänd ei ole lihtsalt meelelahutus, mida õlle joomise kõrvale kõrvalise asjana kuulata. Tahame, et tekiksid sügavad emotsioonid, kas positiivsed või negatiivsed. On väga tore, kui inimesed satuvad meiega ühele lainele, see on lausa transtendentne elamus, publik ja bänd saavad tunnetada end ühe sama elamuse osana. Publik on meile väga tähtis, me ei taha esineda mingitele jõmmidele, vaid omasugustele, keda samuti huvitab maailma parandamine. Kes kannavad vastutust maailma tuleviku pärast. Sageli vaatame publikult lausa personaalselt, mitte mass ei ole tähtis vaid, kui näiteks publiku hulgas on paar-kolm inimest, kellele meie sõnum võib kohale jõuda, siis on kontsert õnnestunud.
Avaldame laulu „Ökopunk“ sõnad, kuidas seda laulu mõista – kas seda tuleb võtta irooniana?
See lugu ironiseerib moodi kui sellist. Samas näitab ehk ka meie hirmu, et kui öko-asi on praegu moeasi, siis äkki see läheb varsti moest ära ja moodi tuleb midagi hoopis muud. Näiteks tuleb militarismimood. Mood ei ole viis asjade tegelikuks lahendamiseks. Kuigi mina olen kõige produktiivsem tekstide kirjutaja, võtavad laulude tegemisest osa väga paljud inimesed – bändiliikmed, meie sõbrad, fännid... Ma leian, et on oluline, et meil on erinevad allikad, nii on sõnum mitmekesisem ja jõuab paremini kohale. Peale „Ökopungi“ mainiksin ära ka näiteks laulu „Ood Läänetsivilisatsioonile“, mis räägib sellest, kuidas Läänemaailm hõljub eneseimetluses ja tegelikult Kolmandast Maailmast ei hooli. Samuti „Kalli inimese hais“ on kuulajale paras pähkel – lugu naeruvääristab küll puhtusekultust, kuid samas ironiseerib ka bakteri-armastajate üle.
Kristja Piirimäe on:
sündinud 13. juunil1975;
doktor keskkonnatehnikas (Tallinna Tehnika Ülikool 2007), magister hüdrobioloogias
(Tartu Ülikool 2000), bakalaureus mikrobioloogias (Tartu Ülikool 1997). Lisaks läbinud aastase kursuse „Perspectives on environment and sustainable development in the Baltic Sea Region“ (Läänemere piirkonna keskkonna ja säästva arengu perspektiivid);töötanud mittetulundusühingutes Tehiskeskkonna Instituut, Peipsi Koostöökeskus ja Eesti Roheline Liikumine; keskkonnafirmades Maves ning Hendrikson ja Ko; Tallinna Tehnika Ülikooli keskkonnatehnika instituudis ja Maaülikooli zooloogia ja botaanika instituudis ning Järva-Jaani Gümnaasiumis;
liige järgmistes mittetulundusühingutes: Prussakovi Nimeline Rattaühing, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Karinu külaselts, Jakob von Uexkülli Keskus, Eesti Veeühing, Pillimeeste Klubi;
olnud bändi Kiimane Krokodill kitarrist (1987 – 1991) ja Sensatsioonilise Tartu Kevadbändi vokalist (1996 – 2008).
No comments:
Post a Comment