Võrumaal Urvaste vallas asub Esssoo. Soo on rikas marjamaa, samuti on seal aastakümneid pesitsenud sookured. Soo ühes servas on vana ammendamata turbamaardla, mis on seal olnud juba paarkümmend aastat. Inimestel on aga erinevad arusaamad sellest, mida ühe väikese rabaga peale peaks hakkama.
Ettevõtja
Võrumaal leidub oma kohalik ettevõtlik firma nimega OÜ Ketal Võru. Firma jaoks on väikesel sool väärtus olemas: sinna saab rajada 115 ha suuruse uue turbamaardla, kust saaks kaevandada vähelagunenud turvast ja müüa seda aiandusest huvitatud eurooplastele. Vana kaevandust pole mõtet edasi kaevandada, sest kütteturvas pole tänapäeval eriti minev kaup.
Loodusemees
Ess-sood pole eriti palju uuritud. 1997. aastal andis professor Jaanus Paal soole mitte väga hea hinnangu, põhjuseks seal asuv juba avatud turbamaardla. Nii Jaanus Paali kui keskkonnaekspert Eerik Leibaku sõnul on soos siiski alles jäänud hinnalised siirdesoo ja madalsoo alad, mida tuleks kindlasti säilitada. Uue turbamaardla avamine muudab tõenäoliselt soo veerežiimi niivõrd, et kaitset vajavad kooslused kaovad.
Kohalikud inimesed
Kohalike jaoks on Ess-soo hindamatu, nemad käivad seal jalutamas, korjavad seeni ja marju. Teist sellist kohta vallas pole. Kui kohalikud kuulsid, et nende endine vallavanem on juba mitu aastat tagasi andnud firmale loa soo üles kaevata, selgus, et sitke rahvas on võimeline ühisrinnet moodustama. Linnast maale tagasi tulnud noored organiseerisid kohe allkirjade kogumise, mõne kuuga moodustati seltsing Roheline Urvaste, mille eesmärgiks on säilitada neile kallis looduspaik.
Kes on süüdi ja kes keda kaitseb?
OÜ Ketal Võru süüdistab kohalikke elanikke konkurentide heaks tegutsemises ning väidab, et kohalikke kasutatakse ära. Urvaste noored pole väitega nõus, nad kirjutavad: «Seltsingu eesmärk ei ole näidata OÜ Ketal Võru halvas valguses, pigem näeme pealiskaudsust nii vallavalitsuse, loodusuurijate kui ka Võrumaa keskkonnateenistuse töös.»
Palli ühest väravast teise viskamiseks on nüüd juba hilja, süüdlase väljaselgitamine ei aita probleemi lahendada. Nüüd ja praegu on tähtis see, mis soost edasi saab. Kui rabast vähelagunenud turvas ära kooritakse, jääb alles tühermaa, millel puudub nii looduskaitseline kui rekreatiivne väärtus, kuigi pärast kaevamise lõpetamist on rabasid võimalik ka mingil määral taastada. Rabade taastamisega kokku puutunud ornitoloog Mati Kose hinnangul maksab ühe hektari raba taastamine koos istikute, tööjõu ja veerežiimi taastamisega umbes 50 000-100 000 krooni. Kui see ongi raba hind rahas, siis kes selle kinni maksab?
Seltsingul Roheline Urvaste on käsil kaevandusloa vaidlustamine. Samal ajal nõustub OÜ Ketal Võru esindaja Olvar Pedosaar sellega, et kohalikel on õigus oma marjamaad säilitada. Kas üks Eesti ettevõtja on ka nõus loodusele tekitatud kahju taastamisega korvama? See vastus jäi mul firmajuhilt saamata.
No comments:
Post a Comment