Kui alles õppisin elu vaatama noore keskkonnakaitsjana, siis avastasin enda jaoks, et kõige entusiastlikumaid inimesi kohtasin nende seas, kes tegutsesid valitsusvälistes ja tulu mitte taotlevates organisatsioonides. Enamasti innustab selliseid inimesi suur entusiasm ja usk sellesse, et nende tegevuse tulemusena muutub maailm paremaks kohaks. Praegu suhtlen iga päev looduse kaitsmisega tegelevate inimestega, enamust neist iseloomustab see, et nendega on võimatu kokku leppida kohtumisaega, sest neil on lihtsalt kõik ajad täis lõputuid ettekandeid, koosolekuid, arutelusid. Kõige töörikkamad näivad neil olevat nädalavahetused... Mõtlen, et millal need inimesed küll kodus jõuavad olla ja oma perega suhelda...
Mõned inimesed, kes on mulle pikka aega olnud pühendunud keskkonnakaitsjatena eeskujuks, on lõpetanud oma vaimse tervise nimel tegevuse sel alal. Tihti toob see teistes esile pahameele: «Aga loodus jääb ju niiviisi kaitsmata, kes siis hoolitseb puhta õhu ja loodushariduse eest?» Siit ka siis paljukorratud küsimus: kelle jaoks me seda keskkonda siis õieti kaitseme? Ikka iseenda pärast, arvan ma. Ikka selle pärast, et meil ja meie lastel oleks tervem ja normaalsem elukeskkond.
«Raske on ju jätta maailm parandamata, kui sulle juba selleks võimalus on antud,» kurdab noor ema, kes võitleb vabatahtlikult töö ja pere kõrvalt geneetiliselt modifitseeritud organismidest tehtud toiduainete riiki toomise vastu. See viib mõttele, et kelle vastu me siis ikkagi võitleme, kui tegutseme meie kõigi parema tuleviku nimel. Miks me peaksime üldse võitlema, kas see ei peaks olema kõigi inimeste ühine mure? Kas ei tundu kummaline, et inimesed, kes tegelevad looduse säilitamisega oma vabast tahtest ja ajast, peavad tihti vastu töötama inimestele, kellele see ametiks ja kes saavad selle eest palka?
Hull aeg nõuab segaseid inimesi. Kas oleme äkki oma looduskasutusega juba nii liiale läinud, et juba käibki võitlus viimaste raasukeste pärast? Kas ehk keskkonnakaitsjad on viimased rumalukesed, kes pole aru saanud, et tegelikult tõesti võidab see, kellel on surres kõige
rohkem raha? Kui vaadata ülejäänud ühiskonda, siis vaba aega on suhteliselt vähestel inimestel,
kõik rabelevad millegi pärast, kõik teevad palju tööd ja paljude inimeste lapsed peavad õhtuti üksi kodus teleka seltsis istuma ja võõranduvad seetõttu oma vanematest. Meie praeguses hullumeelselt kiirustavas ühiskonnas näen palju läbipõlenud inimesi, hullumajades töötavad tuttavad kurdavad, et aina enam tuleb nende hoolealusteks parimas eas noori inimesi, kes ei suuda elu kiirusega toime tulla.
Siit ka ettepanek: äkki võtaks aja maha? Äkki lepiks tõsiselt kokku, et meie suurim ja ülim eesmärk ei ole katsetada, kui kiiret majanduskasvu on ühes väikeses riigis ilma igasuguste
piiranguteta võimalik korda saata? Las igaüks istub korra toolile ja paneb enda jaoks kirja, mis on kõige tähtsamad asjad maailmas: hingerahu, head suhted, toredad inimesed... Ja võibolla on seda kõike võimalik saavutada ilma lõputu raha ja kasumi järele tormamiseta. Kui lepime kokku, et parim asi maailmas ei ole mitte maja mere ääres, mida samasuguseid maju omavatele sõpradele näidata, vaid õnnelikud inimesed selles majas, siis äkki ei peakski kogu ühiskonda ajama närvi teemaga, et kellel on õigus merekaldale maja ehitada ja kellel mitte. Kui me lepime kokku, et parim asi maailmas ei ole see, kui meie riik saab metsa müügist palju raha, vaid et meie inimesed saaksid metsa kasutada ja õnnelikud olla veel pikka aega, siis ehk oleks metsa säästlik majandamine meile loomulik viis asju ajada ja jääks ära palju vaidlusi. Lõpuks, kui me kõik tegutseksime normaalsema ja stressivabama keskkonna nimel, siis ei peaks me ehk vaidlema, kas looduskaitset on vaja või mitte, sest siis polekski neid vastikuid segavaid looduskaitsjaid, kes kaitseksid keskkonda meie endi eest, vaid me kõik hoiaksime siis oma keskkonda.
No comments:
Post a Comment