Juba teist aastat kogunesid loodusfilmihuvilised hanerände ajal Lihula kultuurimajja. Seekord oli inimesi juba kaks korda rohkem kui eelmisel - katse-aastal. Samuti kogunesid festivalil loodusfotograafid oma jutte rääkima ja pilte näitama. Õhkkond oli mõnus.
Filmifestival on üles ehitatud võistlusprogrammina, parimad filmid valib välja nii looduse- kui filmiinimestest koosnev žürii. Selleaastane žürii tekitas paljudes elevust: žürii esimees Jeffery Boswall on tuntud kui terve põlvkonna loodusfilmitegijate õppejõud Suurbritannias, tema humoorikad märkused nii ürituse enda kui filmide kohta, mille tegijate maailmas Boswall end vanaisana tunneb, lõid suure osa festivali lõbusast atmosfäärist.
«Ei noh, see on kindel, et neid filme, mida siin näeb, ei näeks ma muidu kunagi,» õhkab noor keskkonnateenistuse töötaja filmisaalist väljudes. Sellega ongi kõige olulisem öeldud: tänu festivalile saavad mõnituhat inimest Eestis teada sellest kultuurivaldkonnast, millest nad muul
moel midagi ei teaks, tänu festivalile on mitmete nutikate loodusfilmijate oskused ja nende tulem meie publikule nähtavad.
Telekanalites jooksvad loodusfilmid on küll huvitavad, kuid enamasti pajatavad nad lugusid loomadest kusagil meist väga kaugel. Samas pakuvad need liigid, kes siin meie oma Läänemere ümber tegutsevad meile vähemalt sama palju avastamisrõõmu ja neid elukaid võiksime ju ka ise paremini tunda kui sebrasid või leoparde. Meie oma ja lähinaabrite loodusega tutvumiseks ongi Matsalu festival ideaalne ja juba asendamatuks kujunenud koht.
Vaidlusi tekitanud filmid
Sel aastal jagunesid filmid kahte teemavaldkonda, milles toimus eraldi võistlusarvestus: linnufilmid ja inimese-looduse kooseksisteerimise filmid. Just see viimane kategooria tekitas nii žürii kui publiku hulgas arutelusid ja vaidlusi, kas see või teine film peaks ikka loodusfilmifestivali repertuaari kuuluma. Hindajad leidsid isegi hulga filme, mille oleks võinud hoopis antropoloogiafilmifestivalile saata. Festivali ühe korraldaja Ago Ruusi sõnul aga tahavad inimesed ka vahepeal inimesi vaadata ja ainult lindude vaatamisest väsib publik ruttu. Kuna enamus Läänemaa kooslustest on kujunenud ja säilinud tänu inimmõjule, siis olid festivalile oodatud just seda viimast kujutavad filmid.
Vaatamata vaidlustele oli festivalil ka väga häid inimese ja looduse koosmõju näitavaid filme ning parimad kategoorias «Inimene ja loodus» jaotusid järgmiselt: esikoha vääriliseks tunnistati režissöör Aija Bley intrigeeriva nimega film «Läti – kõnnumaa Venemaa ja Riia vahel», teise kohaga premeeriti viljakat vene režissööri Vassili Saranad Taimõril tehtud filmi «Põhjala
rändurid» eest ning kolmanda koha sai Rootsi-Islandi korraga südamlik ja võimas film «Jääaja hobune».
Lennukad linnufilmid
Linnuteemaliste filmide päeva lõpuks kinosaalist väljudes oli igatahes artikli autoril küll raskusi, et harjuda mõttega, et tegelikult inimene nii lennukalt rändlindudega õhus kaasa sõuda ei saa.
Linnufilmidest kolmanda koha saanud Michael Sutori film «Sinine ime» jutustas meile küll veidi kaugest sinisest aarast, kuid sidus endas pärismaiste rahvaste elu, tänapäevase koduloomakultuuri ning metsiku looduse kokkupuutepunkte, millest kõigist sõltub ühe linnuliigi säilimine. Teise preemia pälvis Soome film «Alk – lendav pingviin» ning esimese koha sai filosoofilise alatooniga Rootsi film «Rõõm kohtuda, künnivares», milles analüüsitakse suurte linnukolooniate tekkepõhjusi inimasulates ning seda, kuidas inimene aina kaugenedes metsikust
loodusest ei suuda enam end ümbritsevat mõista.
Festivali peapreemia läks sel aastal linnufilmile, milles ei puudunud ka inimühiskonna teema. Grand Prix võitjaks tunnistati «Pelikani odüsseia», Iisraeli-Hollandi koostööfilm, mille režissööriks Moshe Alpert. Vapustavate valgete lindude rännet jälgiv film annab ülevaate Euroopas pesitsevate pelikanide populatsiooni aastaringist ning kokkupõrgetest inimestest
kalameeste ja kalakasvatajatega rändeteel.
Fotograafidel ka oma kohtumispaik
Lihula kultuurimajas võis filmide vahepeal tutvuda sel aastal korraldatud logokonkursi paremate töödega. Samuti võis imetleda erinevate Eesti looduspiltnike fotosid, eriti tooksin siinkohal
välja Mati Kose ülevaatliku ja kauni näituse Eesti «eurolindudest». Peale kultuurimaja, kus näidati filme, oli huvilistel võimalik koguneda töötubadesse Lihula mõisahoones, kus näidati Eesti ja Soome piltnike slaide ning tutvustati loodusfoto erivõtteid. Suurt elevust tekitas Lassi Rautiaineni karupildistamise varjend, mida ka Eesti noored fotohuvilised katsetada said. Eraldi gruppidesse kogunenud fotograafe silmitsedes tekkis tunne, et just sedalaadi kohtumisi ja mõttevahetusi tundub meie looduspiltnikel nappivat ning pakutud võimalust oskavad nad
intensiivselt ära kasutada.
Matsalu rahvusvahelise loodusfilmifestivali žürii kirjutas sel aastal ametliku kirja Eesti televisioonile sõnumiga, et need filmid, mis sel festivalil näidatud said, on niivõrd väärtuslikud
ja vajalikud, et parimaid neistpeaks näitama ka nendele, kes Lihulasse sõita ei saanud. Samuti on festivali korraldajatel plaanis filme linastada pealinnas Kinomajas ning kindlasti palju muud huvitavat, millel tasub silm peal hoida. Filmid tasuvad vaatamist, kuid asi, mida tegelikult ei kirjalikult ega suuliselt edasi anda ei saa, on festivalitunne. Kõik, kes seda tunda tahavad, peavad
ise järgmise sügise lehtede langemiseni ootama ja siis sammud Läänemaale seadma.
No comments:
Post a Comment