Kui Ecotopia Eestis toimus, siis olin ma veel varateismeline, keda vanemad mingile naljakale üritusele kaasa vedasid. Sellest ajast on mul meeles, et suur hulk hipisid tuli kokku, mingid pikajuukselised õpetasid, kuidas puutükkidest kunsti teha ja mingid lühijuukselised tutvustasid keset metsa ja sood kõige uuemaid soome ökokempsusid. Hiljem on huvi ürituse päris olemuse vastu suurenenud ning sel aastal otsustasingi ise Hollandisse kaema minna, milline see öko-utoopia siis tegelikult välja näeb.
Kuna Eestist Hollandisse hääletamine võtab mõned päevad aega, siis jõudsime kaaslasega kohale mõningase hilinemisega. Esimese päeva põhimulje oli, et väga tore ja sõbralik seltskond noori, aga kõik teised on omavahel juba tuttavad ja uustulnukatena ei saanud kohe pihta, kuhu minna ja mida teha.
Iga päev algas suure ühise hommikuse ringiga, kus vaadati üle päevane õpitubade programm, jagati vabatahtlikkuse alusel laagritööd (nõude pesemine, köögiviljade lõikumine, ökokempsude tühjendamine jne) ning arutati tekkinud probleeme, nagu eelmise õhtu liiga lärmakad pidutsejad
telkla lähedal või laagribaari tagastamata taara.
Esimene töö, mida Ecotopial tegin, oli nõude pesemine ning silma jäi, et kõik pesuvahendid olid looduses kergesti lagunevad. Kolme pesukausi kohal küürutasid kaheksa noort viiest erinevast riigist üle maailma, nõudepesemise käigus tutvusingi esimeste ökotoopilalastega ning leidsin, et selline lihtne asi nagu koos töötegemine loob väga mõnusa keskkonna tutvumiseks võhivõõrastega.
Odav ökotehnika on võimalik
Kohe laagriköögi kõrval asus kohalik energiakeskus. Erinevate aluste peale oli laotatud päikesepaneele, kolmjalal kõrgus tuult püüdev propeller ja spordihuvilistele olid välja pandud kaks jalgratast, mida vändates sai akudesse salvestatavat elektrit teha. Esmalt proovisime ratta väntamist, ega see kerge polnud ja vanemad olijad teadsid rääkida, et terve aku laadimiseks tuleb ühte ratast kolm päeva järjest vändata.
Päikesepaneelid tootsid piisavalt elektrit, et õhtul saaks baaris lampi põletada ja kinos filme vaadata, vaatamata sellele, et ilm oli enamasti väga pilvine ja vihmane. Halb ilm meeldis loomulikult tuulegeneraatorile, mis pöörles peadpööritava kiirusega ning kõik huvilised võisid
selle jalamil ampermeetrit jälgides arvutada, mitut sellist pisikest tuulikut oma koduaeda vaja oleks.
Päikesest võib ju elektrit teha, aga kui sul on vaja midagi soojendada, siis on odavam ja mõistlikum seda otse teha. Nutikad insenerid olid kokku pannud mitu erineva ehitusega peegelkappi, mis päikese kiirte ette asetades potitäie vett minutitega keema ajasid, samuti küttis päike mustaks värvitud tünnides vett pesemise jaoks. Kõigi nende asjade ülespanekul ja kokkupakkimisel sai iga huviline kaasa lüüa ning pähe jäi kummitama sõnum, et tegelikult pole sellise energiakeskuse ehitamine üldse nii müstiliselt keeruline ega kallis nagu meil siin põhjas armastatakse korrutada.
Koos oleme tugevamad
Päevase põhiprogrammi moodustasid erinevad õpitoad, mida võisid korraldada kõik laagrilised. Kes tahtis rääkida ohtlikest kemikaalidest igapäevases elus, kes hoopis Piibli ja keskkonnahoiu suhetest. Palju oli tulnud kokku noori, kes otsisid abilisi omal maal keskkonnavaenulike projektide vastasteks aktsioonideks nagu Ramsari ala põllumajandusmaaks muutmine Lõuna-Koreas või raketijäätmete hoidla rajamine Venemaal. Toetusallkirju jagati palju, samuti
jagati kogemusi, kuidas erinevaid protestiüritusi korraldada. Ürituselt ei puudunud ka meelelahutuslik osa: prahist valmistatud pillidest sai asjalike juhendajate abil kokku
terve sambaorkestri ning õhtuti pakkus baar ökoõlut ja ausa kauba rosinaid.
Ecotopialt tagasi sõites kummitas peas mitmeid mõtteid. Ühest küljest ei saa kahe nädalaga ikkagi päriselt läbi mängida, kuidas töötab konsensusel põhinev otsustusprotsess ja kui keskkonnasäästlikult on võimalik ühiskonda üles ehitada. Samas töötab laager imehästi keskkonnaaktivistide infovahetuse ja tutvumise paigana. Seda tunnet, et teistsugune maailm on võimalik, pakkus laager küll.
***
Mis on Ecotopia?
Ecotopia nimi on laenatud samanimeliselt raamatult, mis kirjeldab utoopilist inimühiskonda, millel puuduvad konfliktid loodusega. Sama pealkirjaga laagri korraldamise idee tuli 1988. aastal Friburgis laagris olnud noortel. Põhiidee oli luua igal suvel kaheks nädalaks rahvusvaheline ühislaager keskkonnaaktivistide ja teiste noorte inimeste kohtumispaigana, kus katsetatakse
erinevaid alternatiive meie raiskavale ühiskonnale. Selline suund tähendas, et püütakse võimalikult vähe tarbida energiat ja muid looodusressursse, kasutada taastuvaid energiaallikaid,
komposteerida ja ümber teha jäätmeid ning süüa mahetoitu.
No comments:
Post a Comment