Zooloog Tiit Maran kõneleb, miks euroopa naaritsaid loodusesse taasasustada ei ole nii sama lihtne kui kodus merisiga pidada.
Kui edukas on olnud euroopa naaritsa taasasustamise projekt Hiiumaal?
Oleme Hiiumaal seitse aastat püüdnud seda looma loodusesse asustada. Algus ei olnud eriti lootusrikas. Mulluse ja tänavuse seire põhjal (seiret korraldab Madis Põdra) tundub, et euroopa naaritsa Hiiumaa asurkond on maailmas praegu ainuke, kus isendite arv kasvab.
Nii sel kui ka järgmisel aastal plaanime veel loomi loodusesse lasta, siis loeme esimese etapi lõppenuks. Muidugi varitseb väikest saarelist populatsiooni oht geneetiliselt vaesuda. Seetõttu tuleb sinna edaspidi ilmselt veelgi loomi viia. Loodame sama projekti jätkata Saaremaal. Peame veel uurima, kuidas saarlased euroopa naaritsa omaks võtaksid.
Hiiumaa euroopa naaritsad pävisid märtsis Postimehe tähelepanu, kui leht avaldas artikli «Naarits annab riigile maa ostueesõiguse». Kinnistuomanik avaldas seal kartust, et seadus ei lase seda maad hästi edasi müüa, kus elab see looduskaitsealune liik.
Hiidlased on enamikus väga maalähedased, nad mõistavad looduskaitse vajadust. Postimehes ilmunud artikkel ühendas inimeste teadvuses aga kaks asja, mis tegelikult ei ole omavahel seotud: liigikaitse küsimused ning looduskaitsest teavitamise. Samas artiklis oli juttu ka sellest, et meie inimesed ei tunne seadusi, riigi toimimist. Ostueesõiguse märget kasutatakse ju ammu, kuid kaugel sellest, et riik seda õigust kogu aeg tarvitaks. Eestis on see probleem, et looduskaitsjad kipuvad olema bioloogid, kes näevad kõike loodusteadusliku pilguga. Bioloogide
märgisüsteem ei pruugi kõigile mõistetav olla ja looduskaitseteave jõuab inimesteni poolikult.
Rääkides aga eestlaste keskkonnatunnetusest üldiselt, tundub, et ühiskonnal on kasvuraskused,
väärtused on veel tarbimiskesksed.
Jahimeeste käest kuuldub, et euroopa naaritsat loodusest välja tõrjuv ameerika naarits ehk mink on hakanud haruldaseks muutuma.
Jahimeeste jutu järgi teame ka, et kivinugis ja tuhkur levivad aina põhja poole. Tõsi on, et me ei tea oma väikekiskjatest eriti palju. Püüdsime just hiljuti uurida ühte viirushaigust, mida kasvandustest loodusesse pääsenud mingid levitavad, ja selgus, et Eestist on tõesti vähe materjali leida.
Minkide arvukuse kahanemist on täheldatud ka teistes riikides ja üheks hüpoteesiks on, et looduslik asurkond sulab kokku, sest kasvandusi suletakse ning sealt ei tule enam lisa.
Kuidas on mujal maailmas õnnestunud liikide loodusesse taasasustamise projektid?
Peab ütlema, et sageli ei saada neid edu – kas on eelteadmisi olnud vähe või metoodika liigi
loodusesse taasasustamise kohta korralikult läbi töötamata. On ka mikrokohastumuste
küsimus: metsa viidud loomadel puudub harjumus elada just selles kohas, kuhu nad lahti lastakse. Näiteks eestlane, kes elab oma kodulinnas, teab, kus seal asuvad poed, kuidas saada arstiabi ja muud vajalikku. Kui ta viia aga Peruusse, kus ju ka elavad tema liigikaaslased, on tal seal keeleprobleemide, võõra bürokraatia ja muu tõttu palju keerulisem sisse elada.
Tähtis on ka loodusse asustatavate loomade vanus. Tundub, et on olemas mingi vanusevahemik,
mil loodusesse viimine on kõige edukam. Liiga noored ja liiga vanad loomad ei suuda uues keskkonnas kohaneda.
Olete Tallinna loomaaias töötanud üle kahekümne aasta. Kuidas suhtute loomade pidamisse loomaaias?
Esimesed loomaaiad olid ülikute lõbustuskohad, hiljem kujunesid neist palaganiasutused. Tänapäevaks on kasvanud loomaaedade looduskaitseline roll, kas või teavitustöö seisukohalt. Loomade loodusesse taasasustamine pole vast kõige olulisem viis, kuidas loomaaiad saavad loodusliku mitmekesisuse kaitsele kaasa aidata. Loomaaiad suudavad tänu rahvusvahelisele
koostööle oma jõupingutusi ühendada, näiteks Aafrikas ohtu sattunud liikide kaitseks. Üha enam linnastuva Aafrika elanike käes on aina tõhusamad relvad. See seab loomad ohtu. Inglise keeles nimetatakse seda probleemi «bushmeat». Loomaaiad tutvustasid probleemi Euroopa Parlamendis ja Aafrika riikidele avaldatakse nüüd tugevat survet, et nad midagi ette võtaksid.
Mida ütlete nendele, kes soovitavad loomaaiad üldse ära kaotada?
Leian, et loomade pidamine tehistingimustes on õigustatud vaid siis, kui see aitab neil liikidel looduses püsima jääda. Omaette teema on loomade tehistingimustes pidamise viis. Astun selles küsimuses loomakaitsjatega samasse paati: loomi ei tohi piinata. Loomi tuleb pidada nii, et see
ei tekita neis stressi. Millise emotsionaalse sõnumi saab inimene, vaadates kitsas raudpuuris tiirutavat karu? Rusuv mulje ei seostu kindlasti looduskaitsega, pigem on vastupidi.
Peab ütlema, et loomale sobivat keskkonda luua on lihtne ega nõua erilisi teadmisi. Loomaaiale teeb selle ülesande raskemaks vajadus arvestada ka külastajatega – et loomaaia keskkond oleks ka neile emotsionaalselt nauditav ja tekitaks neis loodushoiu häid mõtteid. Ehk siis kokkuvõtteks: kui looma aeda õigesti pidada, kaob eetiline tõrge, küsimus ongi pigem praktikas.
Tiit Maran:
• Töötab Tallinna loomaaias alates 1983. aastast.
• Aastast 2000 juhib euroopa naaritsa Hiiumaale taasasustamise projekti, millest võib saada kogu areaali piires selle liigi ainuke võimalus looduses püsima jääda.
• Aastal 2007 kaitses doktoritööd teemal «Euroopa naarits, Mustela lutreola
(Linnaeus 1761), looduskaitsebioloogia: liigi väljasuremine ja selle põhjused».
• Entsüklopeedilise teose «Euroopa imetajad» eestikeelse teksti toimetaja.
Silvia Lotman: «Tiit Maranit sobib minu meelest iseloomustama väljend «globaalse mõtlemisega looduskaitsja». Sattusin ükskord istuma samasse lauda, kus vestlesid Tiit Maran ja vihmametsade välis-eestlasest kaitsja Illar Muul. Viimane püüdis Maranit veenda selles, et ta suudaks oma võimete ja teadmistega maailma looduskaitsesse panustada hoopis rohkem, kui töötaks mõnes Ameerika hästi rahastatud loomaaias või rahvuspargis. Ka hilisemad kohtumised Tiit Maraniga on mind veennud selles, et väikesel Eestil veab, et see mees käitub just lipukirja «Mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt!» kohaselt.»
No comments:
Post a Comment