Kui mainida koos kahte nime: Tiit Madisson ja Lihula alev, siis kerkivad kahjuks enamike eestlaste silme ette kraanad, monumendid ja kive loopivad inimesed. Kui aga endise vallavanema Madissoni enda käest küsida, siis tegelikult lootis ta Lihulat kuulsaks muuta hoopis rahvusvahelise loodusfilmide festivali algatamisega. Nagu ka Rohelise Värava teadete lindist näha, toimub järgmisel nädalal järjekorras juba viies Matsalu loodusfilmide festival.
Matsalu festival on minu jaoks samasugune üritus nagu Viljandi folk, PÖFF või Jazzkaar - üritused, mida igal aastal oodata ja kuhu püüan kasvõi korrakski jõuda. Loodusfilmid ja nendega koos festivalil eksponeeritavad loodusfoto näitused, ei ole ainult looduseinimestele paeluvad asjad. Ma ei hakka rääkima publikust, kelle seas on seinast seina erialadel tegutsevaid inimesi. Ka linateoste autorid pole ainult bioloogid, vaid ka paljud teiste huvidega inimesed, keda ühel või teisel moel loodus on inspireerinud.
Tuttavad, kes pole Matsalu festivalil käinud, küsivad mu käest, et mis sinna festivalile ikka tulla, telekast jookseb ju palju loodusfilme. Jah, kui minu lapsepõlves näidati Rein Marana harivaid loodusfilme, siis tänapäeval on ETV ekraanil enamasti BBC, National Geographicu või mõne muu suure stuudio produktsioon. Enamike teles näidatavate loodusfilmide kohta pole mul midagi halba öelda ja eestikeelne tõlgegi on aastatega paranenud (kuigi naljakaid tõlkevigu tehakse praegugi). Samas - Matsalu festivalil on loodusfilm ikkagi veidi teine. Esiteks on muidugi festival, kus korraga palju filme ja kohal ka nende autorid, juba meeleolult hoopis midagi muud kui telekast mõne sarja vaatamine. Teiseks aga on filmid valitud festivalile veidi teise põhimõtte järgi kui ETVs.
Festivali korraldajad eelistavad alati väiksemaid tegijaid suurematele, see tähendab, et näha võib selliseid asju, mis telesse kunagi ei jõuaks. Näiteks on sel aastal võistlusprogrammis Kasahstani film selle riigi kõige haruldasemast linnuliigist - saksauuli-maanäärist, filmi autor Altay Shatkanbayev on bioloog, kelle suur filmihuvi on viinud teda oma stuudio loomiseni. Filme, kus üks autor on olnud nii stsenarist, operaator, montöör kui produtsent, on festivalil palju, kuid ükski neist pole amatöörfilm. Aga veel - kui teles näidatakse aina rohkem välismaiseid loodusfilme, siis Matsalus võib sel aastal vaadata vanameister Rein Marana uusimat filmi kotkastest, mida saab võrrelda teiste riikide kotkafilmidega ning millele järgneb ka ümarlauavestlus kotkaste kaitse teemal.
Minu jaoks on festivali huvitavaimad kategooria "Inimene ja loodus" filmid, sest need pakuvad alati üllatavaid leide inimese ja looduse suhete kujutamiseks. Sel aastal võistlevatest filmidest näiteid tuues: film kunstnikust, kes maalib liivale hiigelteoseid mõõna ajal ja ootab kuni ookeani tõusulaine tema teosed kustutab; või film kahest noormehest, kes aerupaadil ületavad Atlandi ookeani... Aga ka näiteks film Šveitsi mägikülades looduse järgi ilma ennustamise traditsioonist või hoopis film Tai mungakloostrist, kus peetakse tiigreid...
Kui mainisin ennist Matsalu fesitivali sarnasust teiste suurte kultuurifestivalidega Eestis, siis tegelikult on loodusfilmide festival neist ka väga erinev. Eelkõige seetõttu, et Lihula on väga pisike koht ja ka festival, mis küll suure rahvusvahelise haardega, on alati olnud mõnusalt väike ja intiimne koht, kus on võimalus juhuslikult poodi saiakest ostma minnes sattuda oma lemmikfilmi autoriga samasse kassajärjekorda.
Film on selline meedium, mis paelub enamikke inimesi; loodusfilm on omakorda selline filmitüüp, millega on võimalik loodusevaimustust edasi anda igas vanuses inimestele. Unustada ei tasu seejuures aga seda, et Matsalust rändavad just septembris läbi sookured ja paljud teised rändlinnud, keda filmide vahele päris reaalselt vaadata võiks.
No comments:
Post a Comment