Eesti peaks osalema rahvusvahelistes kliimauuringutes ja Antarktika uurimises, räägiti aasta lõpul riigikogus. Ajaloost selgub, et Eesti teadlastel on Lõunamandriga juba üksjagu kogemusi.
Uurin oma toa seinal asuvat National Geographicu maailmakaarti ja avastan, et pole seni eriti huvi tundnud kaardi allservas laiuva valge mandri vastu. Täna on mul aga põhjust lugeda lausa kohanimesid, sest otsin paika, mille eksperdid on välja valinud Eesti tulevase Antarktika-uurimisjaama tarvis. Mu suureks pettumuseks on aga just see osa Rossi mere rannikust jäänud kaardi legendi serva alla. Kuigi täpset asukohta pole näha, saan kaardilt teada, et meie tulevane teaduspurjekas võiks randuda kohta, mis asub kahe suure Antarktise piirkonna – Marie Byrdi maa ja Wilkesi maa – vahel.
Eesti Antarktika-ekspeditsiooni koduleheküljel on kirjas, et Antarktika uurimine ja kaitse on globaalse kliima kujunemise ning meie planeedi elukeskkonna säilimise seisukohalt võrdselt tähtis Maa kõigi riikide ja rahvaste jaoks. Eesti Antarktika-ekspeditsioonile on välja mõeldud ka kõlav nimi: Estantex. Milline ilus ja üllas unistus: saada üheks (tõenäoliselt väikseimaks) riigiks, kellel on oma uurimisjaam lõunapoolseimal mandril. Jätan seekord kirjutamata finantsprobleemidest, mis tuleb lahendada selleks, et eestlaste oma keskkonnasäästlik uurimisjaam ja väike teaduspurjekas tõeluseks saaksid. Vaadakem hoopis ajaloos tagasi, et leida eestlaste varasemaid kokkupuuteid Lõunamandriga.
Jutustus meie kaasmaalaste kuulsusrikkast loost Antarktika saladuste avastamisel algab päris-päris kaugelt. Nimelt oli Lõunamandri avastajaks baltisakslasest mereväeohvitseri Fabian Gottlieb von Bellingshauseni juhitud Vene ekspeditsioon, kuhu suure tõenäosusega kuulus ka eestlasi. Ametlikuks Antarktika avastamise kuupäevaks loetakse 28. jaanuari 1820.
Avastatud mandrist sai kiiresti riikide võitlustander – igaüks tahtis seda loodusrikkustega ahvatlevat maad endale. Alles 1961. aastal jõustus nn Antarktika
leping, millega kaksteist riiki jagasid huvipiirkonnad ja tegutsemispiirid ära ning leppisid kokku, et sõjalistel eesmärkidel seda maad kasutada ei tohi. Et Antarktika on ainulaadne manner, kus inimesi ei ela, kuid kus inimtegevuse globaalne mõju end siiski tunda annab, lisati Antarktika lepingule 1998. aastal Madridi keskkonnaprotokoll. Madridi protokoll kehtestab üliranged reeglid keskkonnakaitseks ning keelab vähemalt pooleks sajandiks igasuguse geoloogilise luure ja maavarade kaevandamise Antarktikas.
Kuigi juriidiliselt liitus väike põhjamaine Eesti Antarktika lepinguga alles 2001. aastal, on Eestist pärit inimesed osalenud seal kõige erinevamates teadusuuringutes juba leppe koostamise ajal – 1957. aastast. Meie rahvakillu diasporaa on lai, seda kajastab ka nende riikide loend, mille ekspeditsioonide koosseisus eestlased Lõunamandril on käinud: Nõukogude Liit, USA, Austraalia, Rootsi, Itaalia. On teada, et vähemalt 22 eestlast on käinud Antarktikas otseselt uuringuid tegemas ning vähemalt seitse eesti teadlast on teinud olulisi teadusavastusi, kasutades valgelt mandrilt pärit proove ja andmeid.
Eestlaste nimed kaardil
Kui mul oleks käepärast hea kaart Antarktika kohta, siis otsiksin üles Transantarktilise mäestiku ning sealt Oona-nimelise mäe ja Lõuna-Victoria maa põhjaosast otsiksin Oona kaljujärsakut. Miks? Vastamiseks tuleb minna tagasi Teise maailmasõja aega, kui perekond Oona Eestist USAsse sõjapakku pääses. Perepojad Henn ja Hain lõpetasid uuel kodumaal kooli ning asusid õppima füüsikat. Vanemast vennast Henn Oonast sai geofüüsik, kes 1964. aastal talvitus Antarktikas. Ta tegeles eri tüüpi virmaliste füüsikaliste tagamaade väljaselgitamisega, osales jääkihtide vanuse määramises ja isegi pingviinide koduinstinkti uurimises. Neli aastat hiljem talvitus Antarktikas ka noorem vend Hain Oona, kelle erialaks oli ionosfääri uurimine. Kui Antarktika-uurijate seltskonnastatistikasse läksid eestlastest vennad kui esimesed sama perekonna inimesed, kes Antarktikas talvitunud, siis ajalukku kirjutasid nad end ikkagi oma teadussaavutustega. Eespool kirjeldatud Oona-nimelised mäetipud ongi nimetatud vendade Henn ja Hain Oona auks.
Ka esimene eesti soost naisteadlane Antarktikas oli väliseestlane. Eriti peente – vaid elektronmikroskoobiga nähtavate – struktuuride uurija, Sidney ülikooli teadlane Maret Vesk töötas Antarktikas 1987. ja 1988. aasta suvel, nende välitööde põhjal on ilmunud hulk teadusartikleid küll maksasammalde fotosünteesi peensuste kohta, küll inimtegevuse mõju kohta samblikele.
Teadlased virmaliste maal
Kõige rohkem on eestlastest Antarktikas oma uurimistöid teinud järvede uurija Enn Kaup, kes on ka aktiivne Eesti Antarktika-uurimisjaama rajamise eestvedaja. Kodueestlastest on vast tuntuimaks Antarktikat uurinud geograafiks Andres Tarand. Kuid eestlaste tegevus Antarktikas ei ole piirdunud loodusteadustega, näiteks on seal oma jala maha pannud ka kirjanik Juhan Smuul ning filmitegijaid Mati Kask ja Andres Sööt. Antarktika leppe teemal on eestlane Ivo Meisner kaitsnud magistrikraadi rahvusvahelises õiguses, mullu aga kirjutati leheveergudel eestlastest matkaseltskonnast, kel õnnestus tõusta Lõunamandri kõrgeima mäe Vinsori tippu.
Need on vaid killud Eesti seostest Antarktikaga, kuid kõige tähtsamaks tuleb siiski lugeda juba alguses mainitut: ka meie riik annab oma panuse maailma keskkonnaprobleemidesse, niisiis lasub meil kohustus püüda leida lahendusi. Eesti polaaruurijate unistus – meie oma uurimisjaam Antarktikas – on ikka veel unistus. Tulevik näitab, kuidas see jutustus eestlaste kuulsusrikkast Antarktika-uurimisest jätkub.
No comments:
Post a Comment