Kuu aja eest algatati Tartu üliõpilaste looduskaitseringi liikmete siselistis, kuhu ka mina kuulun, arutelu populaarse Emajõe-äärse kallasraja üle. Konkreetselt ärgitas vestlust see, et kui Tartusse Emajõe kaldale loodi Jänese matkarada, siis andis ka looduskaitsering oma panuse selle ehitamisse ja korrastamisse, kuid nüüd juba mitu aastat ei saa matkarada täies pikkuses kasutada. Miks siis?
Tartlaste, jalutajate, tervisejooksjate, kalameeste ja rattasõitjate seas armastatud raja on poolitanud mõne aasta eest kerkinud uusehitiste omanikud, kes on rajanud oma aiad ja kraavid nii, et need ulatuvad kuni jõeni ja linnaelanikel lihtsalt puudub nende valdustest läbipääs.
Kallasraja säilitamist ja selle nõudeid käsitlevad meie riigis kaks seadust. Asjaõigusseadus ütleb, et veekogu kalda omanikul on kohustus jätta veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks.
Veeseadus ütleb, et kallasrada on kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres.
Kallasraja laius peab veeseaduse järgi olema laevatatavatel veekogudel kümme meetrit ja teistel veekogudel neli meetrit.
Lisaks sätestab veeseadus, et kui suurvee ajal on kallasrada üle ujutatud, peab kalda omanik võimaldama inimestel vabalt ja takistamatult liigelda kahe meetri laiusel alal veekogu ääres.
Kraavist sai jõesäng
Looduskaitsering saatis Tähtvere vallavalitsusele teabenõude, milles küsiti, miks Emajõe ääres Vorbuse küla all uuselamute juures on kallasrada suletud.
Valla keskkonnaspetsialisti Tiiu Tuuga vastuses seisab, et vald on paberi peal kõik korda ajanud – vastavalt detailplaneeringule oleks omanikud pidanud kallasraja jätma avatuks.
Samuti lisab vallaametnik, et detailplaneering nägi ette väikese maaparanduskraavi kaevamise ja silla ehitamise üle selle kraavi, et tartlased ikka ilusti kallasrajal liikuma pääseksid. Tegelikkus ei vasta aga kaugeltki planeeringule: väikesest maaparanduskraavist sai maaomanike tahtel viieteistkümne meetri laiune paadikanal ja mingit silda ei ole sellele seni ehitatud. Paljud tartlased, kes käivad Emajõe ääres jalutamas, võivad teel Jänese kõrtsi varemete juurde seda pirakat paadikanalit imetleda. Emajõgi ei ole aga tahtnud kanalisse kuigivõrd vett anda.
Tervisesportlase rõõm
Tean mitut Tartu tervisesportlast, kes hõõruvad rõõmust käsi ja räägivad, et enamiku ajast on see matkarada katkestav paadikanal nii kuiv, et paadiga sinna sisse ei saa. See rõõm ei asenda aga puuduvat silda ega kallasrada.
Samas tean ühte rikkurit, kes käib muudkui ametnikke mööda, et ühes teises Eestimaa paigas saada luba jahisadama rajamiseks, kuigi seaduse järgi sinna kohta jahisadamat ehitada üldse ei tohiks.
Käisin hiljuti ühel keskkonnaseadusandluse koolitusel, kus peeti meie riigi mureks seda, et nii detailplaneeringuid kui keskkonnamõjude hinnanguid lasevad arendajad koostada inimestel, kes kirjutavad sinna asju, mida arendaja tahab, aga mida tegelikult teha ei saa. Seda rääkinud juristi hämmastas, miks peaks keegi tahtma detailplaneeringut, mille järgi saab ehitada ehituskeeluvööndisse mitu maja.
Jalutama peaksid kõik
Tähtvere vallavalitsus ütleb, et on teinud koostööd maaomanike, keskkonnateenistuse ja keskkonnainspektsiooniga. Vallaametniku sõnul tunnistavad kõik kallasraja vajadust Emajõe kruntideks planeeritud kaldaalal, kuid tegelikkuses edeneb asi visalt, kuigi mitte lootusetult.
Seega loodan ma edasi, et veekogude äärde krundid ostnud inimesed saavad aru, et seadused on ka neile täitmiseks ja et seaduste taga on midagi enamat kui lihtsalt sõnad.
Ehk hakatakse igal pool aru saama, et kui pole lubatud paadikanalit või jahisadamat rajada, siis äkki on selle nõude taga ka keskkonnaeksperdi teadmine, et sellesse kohta neid ehitada ei saagi.
Ehk hakatakse aru saama, et veekogud ujutavad teinekord üle ja lõhuvad liiga lähedale ehitatud maju ja et madala veekogu äärde kaevatud kraav veega ei täitu ehk hakatakse aru saama, et avaliku kallasraja kasutamine on tervislik ja kuluks ära ka rikastele maaomanikele.
No comments:
Post a Comment