Mis raamatu lugemise teeksid kohustuslikuks igale eestlasele?
Eluterve suhtumise saab kindlasti Daniel Quinni raamatutest – eesti keeles on olemas “Ishmael”, aga soovitaks näiteks ka “The Story of B” läbi lugeda. Quinni raamatute kummardajad on loonud lausa liikumise, mis propageerib pehmemat ellusuhtumist ja kõige elava austamist. Kuna keskkoolis kurdetakse alati, et kohustuslikke raamatuid on liiga palju, siis võiks õpilastele kohustuslikuks muuta hoopis keskkonnakirjanduse klassiku Aldo Leopoldi essee “Thinking like a Mountain” (http://www.eco-action.org/dt/thinking.html ), milles on juba sajand varem kirja pandud Quinni teoste kvintessents.
Millise raamatu kaanele tahaksid autori nime asemel kirjutada iseenda oma?
“It’s Not Easy Being Green: One Family’s Journey Towards Eco-Friendly Living”, eesti keeles võiks see olla umbes nii: “Roheline pole lihtne olla: ühe pere tee keskkonnasõbraliku elamise poole”. Raamat on samanimelise BBC sarja trükivariant, kus vuntsiline Dick Srawbridge ja tema pere teevad katse vähendada oma ökoloogilist jalajälge ja muutuda isemajandavaks: kasvatada ise oma toitu, teha ise omale elektrit jne. Kõrvaltvaatajana tundub, et kõigi selliste asjade, nagu biodiisli valmistamise, vihmavee kogumise, vesiratta ehitamise jne katsetamine võis olla väga lõbus, loomulikult ka õpetlik. Vahva oleks ju ka ETVs eestlastega selline sari teha.
Raamat, milleta lapsepõlv ei oleks täielik?
Ilma Ervin Lazari “Seitsmepäise haldjata” küll lapsepõlve ette ei kujuta. Mu õel Elenil oli see raamat peas juba enne, kui ta lugema õppis, ja väga paljud naljad, mis sellest raamatust pärit, on meie peres ikka veel käibel.
No comments:
Post a Comment