Beebibuum jõudis meie perre. Alguses sündis Merlin, poolteist aastat hiljem tema väike nõbu Simo. Asusin oma seni organiseerimata elu Villu Tamme laulusõnade kohaselt õnneks süstematiseerima. Esimese sammuna kolisime maale, sest mu vanemad teavad laste kasvatamisest rohkem kui mina, nende hobuste sõnnikul kasvavad ökoköögiviljad (küll sertifitseerimata, aga ma usaldan oma vanemaid ka ilma Veterinaar- ja Toiduameti kontrollita) ja üleüldse on maal hea.
Tänapäeva Lääne ühiskonnas sündivad lapsed suurendavad oluliselt oma vanemate keskkonnakoormust. Näiteks tekitab üks laps väidetavalt oma elu jooksul 900 kg jäätmeid kõigest kasutatud mähkmete kujul; rääkimata tohutust hulgast toodetest, mis on noore ema “peab ostma” nimekirjas ja mis üsna pea enam peres kasutust ei leia (turvatool, reisivoodi, vannitermomeeter, lutikett, ninapuhastaja, beebiraadio, pepuõli jne jne); rääkimata loomulikult riietest, millest jõnglane iga kuu välja kasvab. Jäätmehunnik aina kasvab, aga ise tahaks hoida ümbrust, mis tite hooldamisel saastub, ju just selle lapse jaoks elamiskõlblikuna...
Nii roheline kui ka majanduslik südametunnistus hüppasid rõõmust, kui saime kõik voodid-vankrid-vannid väikese sugulase käest laenuks. Roheline südametunnistus käskis mõelda pestavate mähkmete peale ja osta kõik muu tarvilik ökopoest. Esialgu otsustasin pestavate mähkmete asemel pleegitamata ja peaaegu üleni biolagunevate Moltexi ühekordsete kasuks, sest nagu Contra (eelmises Ökoisti kolumnis) kirjutas: kui ökostumisega väga hulluks minna, siis see enam ka öko ei ole. Mõne komplekti marlimähkmeid ikka koju tõin – katsetamise jaoks, et kuidas siis elaks, kui Moltexeid poleks olemas.
Ökopoes oli tore lugeda toodetelt, et need pepu pühkimise lapikesed on ökopuuvillast ja sisaldavad mahepõllunduslikult kasvatatud aprikooside õli ning see kandelina on toodetud ökopuuvillast ja käsitsi kootud. Ja nii leidsingi end interneti avarustest puuvilla ja ökopuuvilla hinnavahet välja selgitamas.
Esiteks tuli meelde muidugi karmavõlg, mis lasub kõigil nõukogude inimestel, kelle seljas kantud puuvilla kasvatamiseks kuivendati kõrbeks maailmas suuruselt neljas järv – Araali meri. Aga nõukogude inimene ei saanud valida, mina saan.
Peale tohutu veeraiskamise iseloomustab puuvillakasvandusi vägev mürgitamine ja väetamine. Tõenäosus, et puuvillases pesus neid mürke leidub, on väike, aga kasvatuspiirkondades sureb igal aastal tuhandeid hingi ja puuvilla kasvatamine toob kolmanda maailma haiglatesse rohkem inimesi kui malaaria. Leidsin huvitava fakti – Californias on puuvilla taimsete jääkide loomasöödaks kasutamine keelatud, sest kraam on nii mürgine, jäägid ostab aga vastutulelikult kokku hügieenitööstus ja toodab neist naistele tampoone...
Hiinas ja Mehhikos on eesrindlikult hakatud kasvatama geneetiliselt modifitseeritud puuvilla, millele kulub veidi vähem mürke, mõne aastaga on aga tuvastatud, et kahjurid arenevad laboritest kiiremini... Põhimõtteliselt tuleb ikka välja, et ühe T-särgi jao puuvilla tootmiseks kulub umbes samas kaalus pestitsiide, väetisi ja defoliante.
Ökopuuvill päästab tarbija sellest süüst koduplaneedi ees. Puuvilla on ilma mürkideta võimalik kasvatada küll, ainult tööjõudu kulub – kahjureid tuleb käsitsi ära korjata, vill käsitsi noppida; ja saagikus on väiksem – elementaarne kahjuritõrje nõuab üle aasta samal põllul millegi muu kasvatamist. Seega maksab ökopuuvill keskmiselt kaks korda rohkem kui tavaline. Aga ega asi sellega ei lõpe, et laiutad rahakoti suud ja maakera hingab kergendatult. Kavalad riidetootjad on ära õppinud, et öko müüb. Seepärast peab hooliv tarbija uurima, mis täpselt pakendil kirjas. Levib nähtus, kus reklaamitakse, et tootes on ökopuuvill, aga reaalselt moodustab see tootest vaid kaks-kolm protsenti.
Kas mul on alternatiive? Maailma vallutanud sünteetilisi kangaid üritaks ju vältida. Aseainena on olemas igavesti vahvad materjalid kanep ja lina, aga tootevalik ei anna puuvillaga võrrelda – lihtsalt kasvatatakse neid iidseid kiutaimi nii vähe. Ökopoest leiab mõnusat mittekaredat villast pesu, aga vill on pärit Uus-Meremaa lammastelt. Kodumaised lambanahad on Eesti mammade südamed küll võitnud, aga siinne villatöötlemine areneb visalt.
Lõpuks on ikkagi nii rahakotile kui ümbritsevale parim, kui tood oma järglasele riided kas tuttavate suureks kasvanud lastelt või taas- ja uuskasutad vastavatest poodidest leitavaid teise ringi riideid. Õnneks on beebibuum ja riideid nii teisel kui kolmandal ringil üsna ohtrasti.
No comments:
Post a Comment