Paar nädalat tagasi arutas riigikogu maaelu komisjon tori vanapärase hobusetõu kaitsmist. Ettekandeid pidasid kaks kuraasikat inimest: mainitud hobuste eest seismisega tuntuks saanud sakslanna Ute Wohlrab ja riigikogulane Mark Soosaar. Komisjonis arutati, et kuigi tori hobune on kantud ohustatud tõugude nimekirja ning tema pidajad saavad riigilt toetust, on just vanapärane universaalne tori hobune ikkagi väga täbaras olukorras.
Just see hobusetõug räägib meile loo ühest Eesti rahvale nii olulisest etapist – ajast, mil loodi Eesti Vabariik ja toimus maareform, mille tulemusena tekkis palju eesti rahvusest talunikke. Kui varem olid eestlased talutöödel ja kirikus käies kasutanud pisikest kasvu särtsakat eesti maatõugu hobust, siis nüüd tekkis paljudel korraga vajadus suurema tööhobuse järele. Tori hobuse tõuraamat avati 1922. aastal, suures osas kasutati tori tõugu aretades sedasama maatõugu hobust, kuid suuremate ja jõulisemate varssade aretuses välismaiseid suuremaid tõugusid. Sellise aretustöö tulemusena saadi iseloomult eesti hobusega sarnane, kuid välimuse ja jõudluse poolest suurem universaalne tori hobune, kellega saab nii ratsutada kui ka talutööd teha.
Tänapäeval tehakse hobustega talutööd vähe ning rohkem kasvab nõudlus sporthobuste järele. Nii ongi paljud tori hobuse kasvatajad hakanud oma hoolealuseid sporthobustega ristama. Kuigi tori hobust on ennegi teiste tõugudega segatud, näeb Ute Wohlrab siin hetkel suurt probleemi – tori hobuseid Eestis nagu oleks, kuid universaalseid vana tüüpi hobuseid on alles väga vähe. Sakslanna on teinud ettepaneku, et Eesti Hobusekasvatajate Selts hakkaks tori hobuse tõuraamatus pidama kahte eraldi osa – sporthobuse ja universaalse hobuse kohta. Hobusekasvatajad pole sellist ettepanekut seni veel tõsiselt võtnud. Riigikogu maaelu komisjonis leiti aga, et lahendada tuleks hoopis teine probleem – hobusekasvatajate selts peaks hakkama automaatselt tõuraamatusse kandma kõiki varssu, kelle mõlemad vanemad on puhtad tori hobused. Pealtnäha elementaarne, kuid hetkeseisuga see nii ei ole, sest täkkude omanikud peavad enne täku tõuraamatusse kandmist ette võtma bürokraatliku ja suhteliselt kalli litsenseerimisprotseduuri. Selle olukorra tulemus on aga olukord, kus tõuraamatusse jäävad kandmata mitmed puhtad tori täkud, kelle omanikud elavad pealinnast kaugel ja peavad litsenseerimist mõttetuks kohustuseks. Nii jäävad tublid täkud aretusest välja ning tori hobuse genofondist kaob aina enam vanapärast materjali, samas kui n-ö tõuparandamise eesmärgil tuuakse sisse väga erinevat tõugu hobuseid.
Selline bürokraatlik rägastik. Eks vanapärase tori hobuse kaitsjad jätkavad oma võitlusi. Paralleelselt tuleb mul taas pähe eesti maalamba fännide võitlus selle eest, et riik tunnustaks maalamba tõuks ning saaks päästa selle, mida veel päästa annab. Aatelised inimesed võitlemas bürokraatlikes keerdkäikudes meie oma juurte kaitsmise eest. Sest kõige selle juures ei tohi unustada, et nii tori hobune, eesti maalammas kui ka paljud teised pudulojused on ju osa eestlusest, osa meie ajaloost, kultuuriloost ja lahutamatult ka meie loodusloost.
No comments:
Post a Comment