Maailmas on üle saja tuhande inimese poolt loodud kemikaali. Kőik nad on sünteesitud selleks, et meie elu ühel vői teisel moel kergemaks teha: aidata vabaneda kahjuritest, mustusest, haigustest, pakkuda meile vastupidavamaid materjale ehitamisel, riiete őmblemisel vői kaupade pakkimisel. Kuid vaatamata sellele, et enamus neist kemikaalidest on leiutatud üle kahekümne aasta tagasi, ei teata siiani nende mőjudest meie tervisele ja keskkonnale kuigipalju.
Nüüd on aga Eroopa Liidus käima läinud tänuväärne protsess – kőik müügilolevad keemiatooted püütakse registreerida, et tarbija teaks, mida talle tegelikult müüakse. Seda protsessi tähistatakse lühendmärksőnaga REACH (Registration, Evaluation and Authorisation of Chemicals) ja see aitab meil kőigil enda tervise eest paremini seista.
Kosmeetika kőverpeegel
Kosmeetika on üks valdkondi, kus keemikud on saanud lőputu mängumaa oma oskuste katsetamiseks. Kosmeetikatoodete eripäraks on aga, et neid kasutatakse vahetult nahal, mistőttu peaks kosmeetikatooted olema eriti hästi testitud, et need ei läbiks nahka ega muudaks meie rakustruktuure. Kuid alati pole see nii.
Rootsi keemialaboritelt telliti mőned aastad tagasi uuring, mis pidi kontrollima 34 turul valitseva toote ftalaadisisaldust.
Ftalaadid on suur perekond sünteetilisi aineid, mille puhul paljud uuringud näitavad seotust viljatuse ja lootedefektide tekkega. Test näitas, et 80% uuritud toodetest sisaldasid ftalaate (sh rohkem kui pooled sisaldasid mitut erinevat ftalaati korraga), kuigi seda polnud kirjas toote etiketil. Siinkohal tasub nimetada selliseid brände nagu Christian Dior, L’Oreal, Procter&Gamble ja Wella.
Uuringu järel küsitleti firmasid ning need väitsid, et nende toodetes on ftalaatide sisaldus normi piires ning seetőttu pole tarviski neid eraldi mainida. Siiski, kui vaatame meie igapäevaselt tarbitava kosmeetika hulka – hambapasta, seep, đampoon, kreemid, ţeleed ja värvid - siis on selge, et me kasutame mitut erinevat ftalaadiallikat päevas.
Keemilised reaktsioonid ei pruugi toimuda ainult laboris, uuringud näitavad, et need vőivad jätkuda ka siis, kui kaunis pakendis toode poeletil ostjat ootab. Nimelt moodustavad mitmed plastikud teiste ainetega reageerides uusi mürgiseid ühendeid. Samuti vőivad nahale kantud kreemide vői seepide sees olevad ühendid hakata omavahel uusi ootamatuid ühendeid moodustama.
Siit siis mőned näpunäited igapäevaseks tarbimiseks: toode vőiks olla pakitud tumedasse klaasi, mitte plastikusse. Mitme toote ostmisel on soovitav valida sama firma poolt toodetud asju, sest nende omavaheline sobivus on tőenäoliselt testitud, samuti tasub tutvuda kemikaalide nimekirjade ning omadustega, et saada mingitki aimu toote ohutusest.
Kuidas muuta tulevik turvalisemaks?
Meil on mitmeid vőimalusi mőjutada valitsusi ja firmajuhte rohkem inimeste tervisele mőtlema. Paljud USA naised on läinud isegi nii kaugele, et on kaevanud firmasid kohtusse, kui reklaamil väidetud lubadus (näiteks 30 protsenti vähem kortse) ei täitu. Tősi küll, euroopalikus ühiskonnas on see ehk liiga äärmuslik samm.
Teiseks saame mőjutada seadusandjat tegema karmimaid seadusi. Kes vähegi on huvitatud sellest, et tulevikus oleksid kosmeetikafirmad karmima kontrolli all, siis on praegu viimane vőimalus hakata mőjutama Euroopa Liidu REACH-i poliitikat.
Euroopa Liidus on mőne uue poliitika elluviimine väga pikk protsess.
Juba 2001. aasta veebruaris esitas Euroopa Komisjon ettepaneku hakata keemilisi aineid enne müüki laskmist registreerima ning kontrollima. Nii Euroopa Nőukogu kui Parlament olid uue poliitikaga nőus ning arvasid, et seadusandlus peaks olema isegi karmim kui komisjoni poolt pakutu. 2003. aastal oli seadusettepanek avalikuks kommenteerimiseks üleval internetis ning alles nüüd on käimas Euroopa Parlamendi ja Nőukogu vaheline dialoogiprotsess, mis peaks 2006. aastal päädima seaduse valmimisega.
Rohkem teavet ohtlike keemiliste ühendite kohta meie kodukeemias leiab aadressilt chemicalreaction.org/
Nimetused, mida kosmeetikapudelitelt otsida
Paraben (parabeen) - keemilisi ühendeid, mille lőpus on «paraben» kasutatakse säilitusvahendina, vőib läbida nahka ning käituda sarnaselt meie kehas olemasolevale östrogeenile. Igapäevasest kasutamisest tulenevaid mőjusid pole uuritud.
Triclosan (triklosaan) - deodorantides, hambapastas, vedelseepides ja mujal kasutatav bakterivastane aine. Seda on leitud nii inimeste rinnapiimast kui saastunud kaladest, meie ainevahetuses vőivad sellest ühendist tekkida dioksiinid, mis omakorda vőivad tekitada vähki.
Toluene (tolueen) - kasutatakse lakkides ja küünelakkides. Uuringud viitavad selle ühendi seostele iseeneslike abortidega, maksakahjustustega ning närvisüsteemi kahjustustega.
Xylene (ksüleen) – lakkides ja küünelakkides leiduv ühend, mis tekitab nahaärritusi ning maksakahjustusi.
PPD (p-fenüleendiamiin) - kasutatakse värvainena tumedates juuksevärvides
ning nn henna-tattoo tegemiseks. Väga tihedalt kasutajate, eriti kosmeetikute juures leitud seos vähi tekkega, toimib mutageenina ja nahaärritajana.
BHT (E321) - kasutatakse päikesekreemides, huulepulkades, nahakreemides ja ripsmetuđđides antioksüdandina. Leitud vőimalikud allergeensed toimed, samuti vőivad selle ühendiga seotud olla käitumisprobleemid ja viljatus.
PG (propüleenglükool) - kasutatakse đampoonides, päikesekreemides ja dekoratiivkosmeetikas niisutajana. Vőib tekitada depressiooni ja kesknärvisüsteemi häireid.
Sodium lauryl sulphate
(naatriumdodetsüülsulfaat) - kasutatakse đampoonides, vannivahus, hambapastas vahtu tekitava ainena. Ärritab nahka, vőib kahjustada maksa, kopse ning immuunsüsteemi.
Allikas: Working Towards a Toxic Free Future. 2003 Women in Europe for a Common Future.
No comments:
Post a Comment