Tubli tööloom või looduselõhkuja? 13. november 2009 Roheline Värav

Eesti ATV-foorumi kasutajad näivad olevat kindlad, et teevad, mis nad teevad, tappa saavad nad kaaskodanikelt ikka.

Oma tutvusringkonnas küsitlust tehes jääb aga mulje, et pigem peetakse ATV-sid tublideks tööloomadeks ja maainimese abiliseks. Statistiliselt korrektsed arvamusuuringud pole kumbki. Ikkagi – kas ATV on sõber või vaenlane?

Lühend ATV (all-terrain vehicle) tähendab sõidukit, mis suudab sõita mis tahes maastikul. Maainimene võib sellist masinat kasutada põllutöödel ja lume lükkamiseks. Kergetehnikana on ta metsaomanikule igatahes keskkonnasäästlikum valik kui raske veomasin, mis jätab maha läbimatuid roopaid. Eesti ettevõtlusele teeb au, et just siinmail arendatakse ja toodetakse ATV-dele mõeldud hüdraulilise palgitõstukiga metsahaagist Vahva Juss.
Maaettevõtjad teenivad ATV-de pealt ka metsa langetamata: ATV-safari nimelise lõbustuse pakkujaid on lausa loendamatult. Ühele toob sellest teenusest kuulmine näole mureliku kulmukortsu, teisel aga läheb nägu naerule. On ju hea, kui inimene linnast ka teinekord maale satub, hingab tervislikku värsket õhku ja paneb end veidi füüsiliselt proovile. Ehk vürtsitab matkajuht sõitu ka väikese loodushariduse annusega. Teisest küljest, kas sellist kogemust ei saaks ka ilma sisepõlemismootorita?

Safari korraldajad kasutavad enamasti kindlaid radu, mille püsivus on reisikorraldaja enda huvides. Probleeme tekitab pigem isiklike ATV-dega müttajate hulk. Olgu maastikul sõitja eesmärgiks loodusevaatlus või võitlus porimülgastega, jääb tihti selgusetuks, kus ja kas ta seda teha tohib.
Keskkonnaministeeriumi kodulehel käsitleb ATV-sid eraldi rubriik. Kahjuks saab sealt teada vaid ühte – looduskaitsealadel mootorsõidukitega väljaspool ettenähtud teid üldjuhul sõita ei või. Mida ja kuidas lubavad seadused ATV-ga sõitjal teha väljaspool kaitsealasid, on tihti arusaamatu nii maa omanikule kui ka selle kasutajale.

Teisel pool Atlandi ookeani on džiibid, mootorrattad ja ATV-d masse hullutanud kauem kui meil. Teinekord päris tuliseks läinud konflikte on püütud lahendada 1970. aastatest alates. Probleemid on selged: masinad tekitavad müra, tolmu, heitgaase, nendega kaasneb tihti prügistamine. Mootori jõul liiklejad segavad teisi looduse nautlejaid ja lõhuvad puhkajate radasid. Ratastel sõitmine tekitab pinnase erosiooni, taimkatte kahjustusi, vee ja õhu kvaliteedi langust, hirmutab loomi ning tõstab ületatavates veekogudes üles põhjasetteid, lisaks kiirendavad sõidukid ka võõrliikide levikut maastikul.

Nende koledate mõjude vähendamiseks on USA riigimetsaamet algatanud laiapõhjalise liikumisplaneeringu. Iga metskond peab aastaks 2010 saama valmis motoliiklemise kaardi. Ideaalis võiks ju ka Eestis valdade kaupa kaardistada olemasolevad loodusrajad ja nende kasutusalad; arutada kõigi huvirühmadega võimalikke muudatusi; teha keskkonnamõju analüüs ja korralikult avalikustada, millised kohad on mootorsõidukitele avatud, millised mitte.

Lõpuks pole aga maastikusõidukid Eestis kuigi suured loodusekahjustajad. Selge, et fossiilkütuste põletamine saastab õhku ja viib inimkonda aina lähemale koledale kataklüsmile – kliimamuutustele.

Motospordi harrastajaid kliimamuutuses süüdistada on aga sama mis tõsta laste ette kausitäis komme ja öelda: «Neid ei tohi süüa, sest need sisaldavad tervist kahjustavaid suhkruasendajaid ja transrasvu. Kui te neid sööte, siis ajate teistele ka isu peale ja meie kõigi tervis halveneb.» Tark vanem leiab oma lastele mõne tervislikuma meelehea.