Põdraga saab jutule septembris. 9. oktoober 2009 Roheline Värav

Esimest korda Matsalu loodusfilmide festivali ajaloos andis žürii peapreemia Eesti filmile «Vanamees ja põder». Roheline Värav käis Harjumaal vestlemas filmi autori Joosep Matjuse (JM) ja ta vanaisa, filmi peategelase Harri Põldsamiga (HP).

Harri, olete põtru vaadelnud kolmkümmend aastat?
HP: Rohkemgi, peaaegu nelikümmend juba. Sellest ajast, kui põdrad tulid meie aladele (Eestisse – toim) pärast sõda. Mäletan, et esimest korda kuulsin, et keegi oli põdra lasknud 1946. aastal. Üks metsavend rääkis mulle, et lasi, mina arvasin veel, et siis hakkab metsavendadel hea elu – saavad süüa. Tegelikult ei saanud nad aga metsas pauku teha, selle järgi oleks nad üles leitud. Siis 1950. aastatel hakkas põtrade arvukus tõusma ja 1975 oli minu arvates põtrade tipphetk. Pärast seda on arvukus tasakesi pidevalt langenud. Viimastel aastatel olen küll käinud vaid Matsalus põtrade juures ega julge kogu Eesti kohta hinnanguid anda.

Olete eluaeg olnud jahimees. Kas mäletate ka oma esimest põdrajahti?
HP: Esimene põdrajaht ei jätnud mingit erilist muljet. Hästi on aga meeles minu päris esimene jaht, see oli rebasejaht Nõo kandis Tartumaal. Rebane oli metsatukas, piirasime selle ümber. Oli ilus rebane, tuli just mulle peale ja sain ta kätte. Väikeuluki jaht mulle väga meeldis, see on palju toredam. Hiljem Varstus olin jahikoerte pidaja, mul olid head koerad ja see oli tore osa jahist. Umbes kakskümmend aastat tagasi, kui lõpetasin töö jahi­­­­­majandis, lõpetasin ka jahipidamise. Praegu on mul tunne, et kui oleme põtradega sõbrad ja käime nendega vestlemas, siis nagu ei sobi neid enam jahtida. Ega ma sellepärast, et ise enam ei käi, jahti ennast kuidagi halvaks ei pea. Elu paugutamised lihtsalt juba tehtud.

Kuidas siis juhtus, et Joosep hakkas vanaisaga kaasas põtru vaatamas käima?
JM: Vanaisaga olen kaasas käinud juba kaheaastasest saadik. Aga esimest korda sinna luhta, kus filmigi tegime (Kasari jõe luht – toim), läksin kaasa 16-aastaselt.

HP: Tol korral nägime pulli kaugemal. Läksime lähemale, küsisin Joosepilt, kas tahad minna päris lähedale. Ta tahtis küll ja läksime. Oli näha, et pull piilus meid, aga lasi rahulikult tulla lähedale. Veel nägime seekord kaht mullikat, kes hakkasid ise meile järele tulema, kui me ära läksime. 30 aastat tagasi luhas kõndides tõusis igast põõsast kolme kaupa põtru püsti. Nüüd kohtud põtradega vaid septembris. Mitte et sel ajal neid kuidagi rohkem oleks, aga see on see kuu, kui saab põdraga jutule.

Millal teil esimest korda kaamera luhas kaasas oli?
HP: 1980. aastatel sain pildistamispisiku. Olime kodus üles kasvatanud metssigade perekonna, kuid järgmisel aastal oli üks noor kult juba metsik ja ründas mind oma aias. Sattusin Rapla haiglasse, kus kohtusin toreda arstiga. Temaga sai palju looduspilte vaadatud ning lõpuks ka fotograafiaga tegelema hakatud.

Filmikaamera sattus meile esimest korda Rein Maraniga. Olin talle saatnud postkaardi kirjaga, et põder on just selline loom, kes väärib filmi tegemist. Kaart läks Maranile maakoju ning vastuse sain alles poolteist aastat hiljem. Ükskord me saime ikka Mara­niga Tallinnas kokku ja Joosep võttis kohe kaamera enda hoolde, mina ei julgenud neile nuppudele nii julgelt vajutada.

JM: Maran kutsuski mind pärast neid kohtumisi filmikooli. Marani enda põdrafilmi jaoks filmisime nii mina kui ka Maran ise. Mul oli pärast seda tunne, et ei taha kümme aastat enam põtru filmida. Samas tuli ka kohe tunne, et põder on ikka midagi meile nii omast. Tuli tahtmine teha sellist filmi, mis näitaks neid seisundeid, mida me vanaisaga luhas läbi elame. Tahtsin teha filmi vanamehest endast, see on väärt jäädvustamist.

Kas filmides on ka ohtlikke olukordi ette tulnud?
HP: Ükskord, kui Maranile filmisime, siis tuli üks suur pull meile lausa peale ja peaaegu ründas Joosepit.

JM: Ega see põder on jooksuajal ju ka päris hull, sees pulbitseb, ta ei teagi, kellele ta peale tuleb. Siberis öeldi, et põder on ohtlikum kui karu.

Kuidas õppida põdra keelt?
HP: Mina olen seda omal käel ise õppinud.

JM: Kui kuulad metsas, mis häält ta teeb ja kordad järele. Enne filmimist ostsime jahipoest soomlaste tehtud põdrahäälte kasseti ja kuulasime seda autos ning harjutasime. Venemaal jahimees Gena tegi taigas järele kõiki loomahääli, mis kuulis: küll rohukõrt puhudes, küll kuhugi kopsides, kohe aimas ära ja kordas järele. Eks see ole inimese andekuses ka, et kui palju suudad loomahääli ära õppida.

HP: Peibutistest oli mul filmi ajal kaasas põdrasarv labidavarre otsas. Selle mõtlesin ise välja, aga üks kuulus põdramees Ameerikas pani endale põdra topise pähe ja läks jooksuajal põtrade keskele. Ta pani tähele, et põdrad uurisid tema sarvi profiilis. See minu tehtud ühe sarvega variant põtradele meeldis, keegi ei muutunud selle vastu agressiivseks ka.

Lisaks oli mul kaasas kaks sarve: kui neid klõbistan ja lähedale satub kaks pulli, siis tekib neil ka soov sarvi kokku klõbistada. Filmimise ajal tuli see hästi välja. Ma ise kuulen halvasti, aga Joosep näitas kätega, et näe, panidki sarved kokku.

Ma pole varem nii sihilikult põtru kutsunud kui nüüd filmimise ajal. Tavaliselt käime lihtsalt vaatamas ja kui satume kellegi peale, siis kutsume ja vaatame. Seekord läksime maksimumi peale ja nägime ka asju, mida varem pole näinud.

JM: Kõige parem peibutis on ikka sinu kaabu.

HP: Ei, kõige parem peibutis on hoopis kaamera, see näeb välja nagu üks suur must nina. Mäletad, kui ühes paaritumisseltskonnas käis kuus-seitse põtra seda kaamerat uurimas.

Osa põtrade keelest on lõhnakeel. Eelmise sügise esimene kohtumine oli meil noore mullika ja pullikesega. Kui nad meid nägid, siis kohkusid veidi, aga ei jooksnud ära, jäid vaatama, tulid veidi lähemalegi. Lehmake oli pullikesest väga huvitatud ja puksis kaamera ees ninaga pulli habet. Põdra habe on lõhnaaineid täis. See oli tema peoleminek. Septembris on neile endi lõhnad väga olulised. Pull leiab nii lehma ja lehm teab end nii õigele rajale sättida. Nad ei pane tähelegi, kui hoopis võõras nende vahel põdrahäält teeb.



Joosep Matjus filmi «Vanamees ja põder» idee käigust ning oma tulevastest filmidest
Minu esimene loodusemälestus on vanaisaga koos ilvesejahil käigust. Tihtipeale peavad inimesed jahipidamist millekski loodusega vastuolus olevaks. Jahifilosoofia on aga midagi hoopis muud, kui tavaliselt arvatakse. Looduses olemine on hoopis olulisem kui see üks pauk. Näiteks, kui võrrelda pildistamisega, siis pole ju ka fotograafia pelgalt nupuga klõpsu tegemine.

Alguses oli plaan teha film põtrade peibutamisest. Filmi algne nimigi oli «Libapõder», aga see nimi ei istunud mulle väga.

Vanaisa panin peategelaseks alguses nagu poolsalaja, hiljem oli see juba fakt. Filmi tekst on minu kokku pandud nendest asjadest, mida vanaisa on öelnud. Meil oli ka vaidlemisi teksti üle, aga rõhutan ikkagi, et see on minu kujutlus vanaisast.

See film on omamoodi viimase kümne aasta käikude vormistamine. Kui poleks teadnud põtrade radasid ja liikumist luhas, poleks sellist filmi saanud teha. Kui esimest korda käisin vanaisaga kaasas, siis ei saanud ma luhast üldse aru. Põder pani ühes suunas liikuma, vanaisa jookseb aga hoopis teises suunas, pärast ilmuski põder just sealt välja.

Filmi meeskond oli väga hea, Sven Grünberg heliloojana ja Aarne Üksküla tekstilugejana andsid filmile väga palju.

Just saabusin Venemaalt, kus käisin Vassili Sarana filmi jaoks filmimas Leena jõe loodust, seal oli väga palju huvitavat ja tekkis ka filmiideid. Kuid nagu Mark Soosaar on öelnud – oma noori ideid ei tohi välja rääkida.

Loodusfilme on maailmas tehtud nii palju ja nii heal tasemel, et pean igatahes väga tõsiselt kaaluma, enne kui midagi uut teen. Pean otsima põhjendust, miks üldse uut filmi teha.

Ootan, mõtlen, käin koolis. Uue filmi alustamiseks pean olema veendunud, et seda asja on maailmale vaja. Siis tuleb ka jõud ja energia seda teha.


Vanaisa ja lapselapse koostöö loodusfilmis
Harri Põldsam
• Sündinud 22. jaanuaril 1932.
• Õppis Pärnu 1. Keskkoolis. Lõpetas 1956 EPA loomakasvatuse ning 1966 Moskvas kaugõppes jahindusbioloogia eriala.
• Töötanud koos kursusekaaslasest abikaasa Virvega Abja, Varstu, Tartu ja Nõgiaru sovhoosides ja Tartu kunstliku seemendamise jaamas.
• Alates 1967. aastast kuni pensionini korraldas jahipidamist Mahtra jahimajandis.

Joosep Matjus
• Sündinud 14. juunil 1984.
• Õppis Otepää spordikoolis ja Elva gümnaasiumis.
• Lõpetas 2007 Tallinna Ülikooli Balti filmi- ja meediakooli filmireþii eriala ning jätkab samas magistriõpinguid.
• Filmograafia: «Suvine dokumen­taal» (2006, festivali «GoEast» parim tudengifilm; «Sleepwalkersi» parim tudengifilm; Eesti filmipäevade parim tudengifilm); «Uuestisünd» (2007, Matsalu filmifestivali þürii eriauhind); «Vanamees ja põder» (2009, Baikali filmifestivali parima dokumentaalfilmi auhind; Matsalu filmifestivali grand prix).