Juba seitseteist aastat on Eesti allergikutele edastatud teavet selle kohta, millal ja kus tuleb end õietolmu eest kaits ta. Õietolmuteadete olulisuses ei kahtle vist keegi, kel tuttavate hulgas kas või üks õie tolmule allergiline inimene. See väga vajalik teave ei tule aga lihtsalt aknast välja vaada tes kätte, vaid eeldab seiret.
Seitseteist aastat on õietolmu seiranud Eesti maaülikooli teadur Maret Saar. Nüüd ähvardab õietolmuseire katkeda rahanappusel.
Maaülikool on saatnud sotsiaalministeeriumile murekirju ja teabenõudeid ning kui Maret Saarele helistasin, oli ta saadetud märgukiri mu Epostkastis olnud juba üle kuu aja. Uskusin, et ministeerium on selle probleemi ammugi lahendanud, mis ajakirjanikul enam nina asjasse toppida. Telefonile vastas aga murelik Maret Saar: «Ei ole mulle midagi teatatud ja aparaadid meil ei tööta, seiret ei tehta...»
Teaduri soov on lihtne: ta tahaks, et seiresüsteem töötaks kindlal rahastusel, mitte igal aastal allergialiidult lepingut lootes ja hinnapakkumiskonkurssi oodates.
Riigikogu otsustas rahvatervise seadust vastu võttes, et tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise huvides on vaja uurida elukeskkonda ja hinnata selle ohutegureid. Miks riik seda seadust täita ei taha?
Keskkonnaseire on Eestis üldse murelaps: et seireandmed annaksid meile keskkonnast midagi teada, peab ühe ja sama metoodikaga pikka aega uurima ühte ja sama asja. Meil aga kipub seirekorraldus pidevalt muutuma. Tulemus on see, et andmed pole võrreldavad.
Paistab, et sotsiaalministeerium ei suuda mõista, millist pühendumust ja kvalifikatsiooni nõuab Maret Saare töö. Õhus leiduva õietolmu hindamine ei koosne vaid nendest tundidest, mis kuluvad õietolmuterade kokkulugemiseks.
Siiras palve sotsiaalministeeriumile: korraldage palun õietolmu pidev seire, hinnates vääriliselt seiraja tööd ja mõeldes kõigile allergikutele, kes igal kevadel muretsevad, kuidas end õigel ajal hoida.
No comments:
Post a Comment