Silvia Lotman, Eha Järv
Pakendiprügi oleks vähem, kui juba poes saaks hoiduda liigsest pakendist. Rohelise Värava naispere käis poodlemas ja pani kirja, millised on nende nipid pakenditulva vähendamiseks.
Arvatavasti kõigil, kes kolmanda mai suurel ärategemispäeval prügikotte täitsid, käis peast läbi mõte, et püüaks ise veidi vähema prahiga hakkama saada. «Vähemalt mulle ei tundunud kõige tüütum minema visatud vanade ja katkiste asjade koristamine, vaid hoopis toiduainete ja pesuvahendite pakendite jäänuste võsast nokkimine,» sõnas Rohelise Värava toimetaja Silvia Lotman. Pakendikonteinerite kättesaadavus või õigemini kättesaamatus on tekitanud anekdootlikke olukordi, kus inimesi juhatatakse ühest linna otsast teise. Kõik see oleks olemata, kui poes saaks vältida liigse pakendi kaasavõttu.
Isetegevus ja naabrikaubandus
Toimetaja Ylle Rajasaar: «Viimase aastaga oleme suutnud poekauba osakaalu vähendada, sest piim, või, kohupiim, rukki- ja nisujahu, puuviljad, juurikad ja liha tulevad otse väiketootjatelt või oma majapidamisest. Minu kaubamaja on meie armas naabrinaine, temalt ostan näiteks looduslikku hambapastat, šampooni ja kätekreemi ning puhastusvahendeid – enamasti on need säästupakendis, millele omakorda saab osta täitepakendi.»
Ylle pere on hakanud kodus leiba küpsetama, juuretistki pakub ta hea meelega kõigile soovijatele. Jahu ostab Ylle mahetootjalt suurtes kottides: «Kogu lähimajanduse tulemusena tekivad mõned suured paksust polüpropüleenkiust jahukotid, kuhu on sügisel hea kartuleid panna. Aastas jääb üle ka neli pehmest plastikust hambapastatuubi ning tootjale pestuna tagastatavad plastkarbid kohupiima ja või jaoks.»
Tartu 70-aastases turuhoones käis toimetaja Eha Järv. Eha meelest pakub turg ostjale pakendite poolest suuremat valikuvabadust kui ostukeskused. Kokku jäi Ehal koju viimata seitse uut plastkarpi, ehk siis enamik oste pakiti kodust kaasa toodud taarasse. Samuti sai kokku hoida viie kilekoti võrra. Omal kaasas olnud munakarp ja plastpudel piima jaoks läksid samuti käiku.
Siiski ei saa ka turult kõiki kaupu lahtiselt. Eriti kurvastas ostjat see, et ka Pajumäe talu öko-piimatooteid on turul müügil ainult plasttaaras, müüja selgitusel nõuavad seda mahetootjatele kehtivad karmid euronõuded.
Ökoajakirjanik Madli Zobel, kes Tartus parajasti ise uut ökopoodi rajamas, käis Tallinnas Herne tänava talukauba poes uurimas, kui pakenditult üks tarbija oma toiduostud saab teha.
Madli Zobel: «Lahtiselt on puu- ja köögiviljad ning juust. Sihvkasid, kommi ja herneid kaalukaubana ei saa. Liha ja muu on valmispakendites, mis tulevad vabrikust. Pakendid on materjalist, mis ei meenuta tavalist kilekotti – see on biolagunev taimsest tselluloosist valmistatud tsellofaan.»
Toimetaja Liina Espenberg on enda sõnul tavaline tarbija, töölt koju minnes jääb talle teele Tartu Kivilinna Konsum, kust ta teeb oma igapäevased ostud. Liina sõnul tavapoes ilma pakendirisuta hakkama ei saa.
Liina Espenberg: «Kuidas otsustada, kumb on halvem, kas papp-pakk või kilepakk? Kilepakil pole isegi märget, mis plastikust see on. Ilma kileta saia-leiva valik on kasin, nende jaoks võib kasutada poe paberkotti, kuid võib koti ka ise kodunt kaasa võtta. Minu lemmikleiba müüakse aga kahjuks ainult kiles, millel märgis ja kiri «Pakend (polüpropüleen) sobib ümbertöötlemiseks ja hävitamiseks, ka põletamiseks». Ökotooted on kõik kiles.»
Suurpoe külastajal on vaid veidi mänguruumi
Kivilinna poes pole näiteks enam võimalust lahtiselt kartuleid osta. Raske on valida kodumaise kiletatud kurgi ning Hispaania lahtise kurgi vahel. Jahu ja teraviljatooted on poes enamasti paberkotis, makaronid aga eranditult kilesse pakendatud. Hoolimata sellest, et Liinal oli kaasas oma kott, pakkis müüja hakkliha siiski poe kilekotti, sest nii näevad ette reeglid. «Valmis salateid peaksin ma oma suurele perele päris mitu karpi ostma, see on tüütu, ebamugav ja ahistav. Sooja toidu puhul saab valida karbi, termokoti ja kilepakendi vahel. Ka siin ei luba reeglid ega normid oma taarat.»
Tuleb siiski nentida, et kuigi nii turu, ökopoe kui ka otsekaubanduse puhul on võimalik hakkama saada vähese äravisatava pakendikogusega, nõuab see tarbijalt tõsisemat ettevõtmist.
Suurpoodide ketid on erinevad, mõni pakub rohkem võimalusi tooteid lahtiselt osta kui teine, siiski on arenguruumi kõigil poodidel ja tootjatel. Seljataha võiks hakata jääma röövkapitalismi aeg, mil iga müüja püüab värvilisemat ja uhkemat pakendit tarvitades ostjat meelitada. Hea kaup leiab tänuliku ostja ka lahtisena.
Pakend on poemeeste prügi
«Kõik minu prügi, mida ma toodan, see on mul maja taga kemmergus, see, mida siin sorteerida lastakse, see on poemeeste prügi, mitte minu oma,» saatis Silvia Lotman 13. aprillil Rohelise Värava listi oma vanaisa lausutud sõnad ning lisas: «Loomulikult pole selles midagi uut, kõik teavad seda. Aga mul on mõttes, et prooviks hakkama saada ilma poest ühekordseid pakendeid üldse võtmata.»
Järgnenud päevadel kopsasid toimetajate kirjad tihedalt üksteise postkastidesse.
Tiit Lepik, 13. aprill: «Ainuke viis kilerämpsu vähendada on minu arvates nende tootmisele või riiki sissetoomisele suhteliselt suur maks panna. Praegu jagavad läbipaistvaid kotikesi kõik tasuta.»
Maie Kiisel, 14. aprill: «Kui tõstan kassalindile kimbu banaane, siis see pannakse alati kilekotti. Palun müüjat, et ta EI paneks, siis ta vastab: «Jah!», aga ikka paneb. Kuskil Euroopa riigis on kilekottide peal kiri: «Ma lollpea unustasin jälle oma riidest poekoti koju».»
Silvia Lotman, 14. aprill: «Olen üritanud Selveris müüdavat lahtist saia-leiba osta ilma kilekotti panemata. Kassapidajate reaktsioon sellele on tavaliselt kilekoti järele haaramine, mõni neist ehmub, nähes «paljast» leiba, mõni lausa pahandab, et kuidas ma siis nii sööki määrin.»
Kaie Kotov, 15. aprill: «Minu suurimaid pakendivapustusi pärineb ajast, mil lahtise kala letis üks väiksemapoolne suitsuheeringas plastalusele pandi ja meetri jagu toidukilet ümber keerati.»
No comments:
Post a Comment