Kas tahaksite osaleda rahvusvahelisel puuvõrade uurimise seminaril “International Canopy Access Workshop”, kus näidatakse, kuidas liikuda vihmametsade võrades saamaks teadmisi nende koosluste määratu mitmekesisuse kohta? Kui jah, siis võtke ühendust integreeritud looduskaitseuuringute instituudiga (Integrated Conservation Research – ICR), mida juhib väliseestlasest president Illar Muul.
Suurem osa vihmametsade elustiku mitmekesisusest asub kõrgel puuvõrades. Uurimaks oma esimesi huviobjekte – lendoravaid – pidi noor zooloog Illar Muul ise lausa puuvõradesse kolima. Nüüdseks ammu doktorikraadi kaitsnud Illari huvi lendoravate vastu laienes nende loomakeste haiguste, parasiitide, toidulaua, konkurentide ja vaenlasteni ning lõpuks jõudis ta vääramatule arusaamisele: ökosüsteemis on kõik niivõrd üksteisega seotud, et pole võimalik uurida ega kaitsta eraldi mõnda liiki ja et liike on võimalik kaitsta ainult kogu elukeskkonda hoides.
Iseenesest ju lihtne järeldus, kuid möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus Malaisias pisiimetajaid uurides täheldas Illar Muul, et selle järelduseni polnud maailma looduskaitsjad veel jõudnud. Üksikuid liike uurivad teadlased ei teadvustanud seda, kui tähtis on teavitada oma uuringutest ka avalikkust. Nad kirusid vaid arengumaade majandust, mis vihmametsi hirmuäratava kiirusega hävitas.
Ligi kakskümmend aastat aktiivselt vihmametsade kaitsega tegelnud Illar Muul teatab telefonitsi häbelikult, et ta on allergiline arvutite vastu ning eelistab suhtlemist faksi või telefoni teel. Siiski on tema juhitaval instituudil äsja valminud koduleht, mille kaudu saab tutvuda vihmametsade kaitse projektidega (vt. http://www.integratedconservationresearch.org/). “Me ei tohiks karta majandusarengut, vaid peaksime suunama selle säästvale teele ning rakendama ökosüsteemide kaitseks,” kirjutab Illar Muul. Instituut töötabki välja ja viib ellu säästliku majandamise viise, mis ei kahjusta metsade looduslikku mitmekesisust.
Vihmametsade kaduv hiid
Esiteks tuleb võtta vaatluse alla metsade hävitamise põhjused ning leida probleemidele muid lahendusi. Suur hulk vihmametsi raadatakse selleks, et saada karjamaid põllumajandusloomadele. ICR pakub lahendusena loodusliku veiseliha allika – maailma suurima veislase gauri (Bos gaurus) kasvatamise vihmametsades.
Hindi keeles tähendab sõna “gaur” looma, see suurekasvuline koduveiste metsik sugulane elab ka tänapäeval Aasia vihmametsades. Gaure jahitakse nii nende hea liha kui ka suurte sarvede pärast ning elukeskkonna häving ja jaht on viinud selle liigi väljasuremise äärele. Koos loomaaedades peetavate karjadega hinnati 2000. aastal populatsiooni kogusuuruseks 13 000–30 000 looma. Maailma looduskaitseliidu (IUCN) kriteeriumide järgi on gaur ohualdis liik. Teda paljundades ning vihmametsas poolmetsikult karjatades vähendaksime sealsete metsade muutmist karjamaadeks ning aitaksime samas püsida ohustatud liigil. ICR otsib aktiivselt rahastajaid, et jätkata gauride kunstviljastamist ning nende karjade moodustamist, et järjekindlalt tõestada: keskkonnasäästlik majandus osutub lõppkokkuvõttes tasuvamaks kui metsade raadamine.
Rikas mets
Vihmametsade hävitamise üks peapõhjusi on soov luua monokultuurseid põllumajandusmaid. Troopilises kliimas loodetakse kasvatada riisi, kummipuud, kakaod või pipart vastavalt turunõudlusele. Metsade hävitamisel jääb aga vaid õhuke kiht huumust: maa kurnatakse väheste aastate jooksul välja ja muutub põllumajandusele kõlbmatuks. Alternatiivse lahendusena pakub ICR kohalikele elanikele võimalust kasutada vihmametsa looduslikke rikkusi, müües mitmesuguseid loodustooteid, samuti tegelda ökoturismiga.
Vihmametsades kasvavatest taimeliikidest on hinnanguliselt veerandmiljonil meditsiiniline väärtus, siiani on laborites jõutud uurida vaid ligi viit tuhandet neist. Tänapäeva turg tunneb umbes kahtsadat liiki vihmametsadest pärit söödavaid puuvilju, ent sealsed põlisrahvad oskavad söögiks kasutada ligi kahte tuhandet. Umbes niisama palju arvatakse olevat söödavaid puuvilju, mida inimesed pole siiani proovinudki.
Iga mets on unikaalne, isegi sama geograafilise regiooni vihmametsade loomulik toodang võib suuresti erineda, igale metsale lisavad väärtust ka kohalike inimeste teadmised selle varude ning kasutusvõimaluste kohta. Vihmametsa oskuslikult majandades on võimalik teenida hoopis rohkem raha kui kiiruga tehtud tehingute abil. Näiteks vihmametsades kasvav puu Wiesneri soorea (Shorea wiesneri) on seni olnud eelkõige puiduallikas, samas annaks iga mahavõetud puu palju suuremat tulu hoopis keemia- või ravimitööstuses. Loomulikult võiks mõistlikult majandades suunata väärtuslikku puitu ka mööblitööstusse, kuid enamasti kiputakse kiire kasumi nimel müüma seda otse metsast liiga odava hinnaga. Kasvatades sooread monokultuurina, tuleks kanda suuri kulutusi pestitsiididele ning väetistele, samal ajal kui tuhandeid aastaid püsinud ja arenenud kooslus kaitseb ja toidab puid nende loomulikus keskkonnas.
Vihmametsade väärtuslike elementidena kasvatatakse ka dekoratiivseid liblikaid ja haruldasi orhideesid. Troopikas on nende jaht muutnud palju liike haruldaseks, kuid kohalikud pered võiksid saada head sissetulekut oma kasvatatud liblikate ja lillede müügist. Troopilistes metsades elab ka palju eri liiki imetajaid ja linde, kellelt saadavat oskavad põlisrahvad kavalalt ära kasutada.
Ahvikombel puuvõrade vahel kiikudes
Peale vihmametsa andide müümise saab kohalik elanik end elatada ökoturismi abil. Selleks on Illar Muul ning tema meeskond teinud ära suure töö Malaisias, Hiinas, Ghanas, Costa Ricas, Peruus ning mujalgi. Uurimistööde aegu tekkis Illar Muulil vajadus luua puuvõrades liikumise võimalusi. Siit kasvasid välja erilised rippuvad rajad vihmametsa võrade kõrgusel. Illari enda sõnul avasid need “sillad” inimesele täiesti uue maailma, umbes samamoodi nagu akvalangi kasutuselevõtt võimaldas näha korallriffide mitmekesisust ja ilu. Rippuvad rajad võeti väga kiiresti kasutusse ka turistide ligimeelitamiseks ning neid peetakse lausa ICR-i kaubamärgiks. Illar Muul rõhutab aga, et matkarajad vihmametsa võrastikus ei peaks olema asi iseeneses, need on vaid üks viis näidata ja propageerida nende metsade tõelist väärtust.
Mõnes projektipiirkonnas on laialdaselt arenenud ökoturism muutunud juba rahaliselt tasuvamaks kui puidu hankimine samast metsast. Seega võib rääkida ökoturismist kui ühest vihmametsade säästliku majandamise ning üksiti kaitse edukaimast suunast. Rippuvad rajad aitavad hoida ökosüsteemi peaaegu puutumatuna selle elustikule.
Paraku jääks vihmametsa võrastikus omapead jalutaval turistil enamik vaatamisväärsusi nägemata: et saada tõesti täiuslik kogemus, vajab turist ka asjalikku juhendajat. ICR-i üks tegevussuundi ongi anda kohalikele elanikele põhjalikke teadmisi teadusuuringute kohta vihmametsades ning koolitada neist head looduse vahendajad. Nii muutub iga vihmametsas matkaja ühtlasi selle toetajaks, sest annab elatist kohalikele, kes ei pea nüüd metsa odavalt puiduks müüma. Iga vihmametsas leiduv liik muutub turistide toel suuremaks rahaliseks väärtuseks just oma loomulikus keskkonnas. Nii tekib vajadus hoida metsa sellisena, nagu ta on.
Legendiks on saanud lugu sellest, kuidas üks maailma esimesel turistidele avatud rippuval matkarajal Malaisias Poringis jalutanud turist oli pärast tee läbi kõndimist lausunud: “Poring is boring.” (Poring on igav.) Seepeale viinud projektijuht Illar Muul oma rahulikul viisil pettunu samale rajale ning selgitanud kõike, mida seal umbes kümnekorruselise maja kõrgusel puuvõrades näha sai, nii nagu see tema loodusteadlase pilgule paistab. Pärast seda jalutuskäiku, mis avardas arusaamu maailmast, sai torisevast turistist vihmametsa kaitsjate pikaaegne toetaja ning kaasaktivist. Igal inimesel, kes suudab endale lubada puhkust maailma kaugetes paikades, on võimalik saada nendel rippradadel väärt kogemus, selleks piletit ostes üksiti looduskaitsesse investeerides.
Ka puitu on vaja varuda
Illar Muul ütleb igaühele, kes tuleb rääkima looduskaitsjatest kui majandustegevuse vihkajatest, et tegu on äärmiselt vale arusaamaga. “Mõned aktivistid, kes pole endale selgeks teinud säästva arengu põhimõtteid ja kipuvad kaitsma müstilist metsikut loodust, kus inimene on täiesti välistatud, teevad liiga kogu looduskaitse mainele,” on kogenud praktik kindel.
Niisiis ei saa keelata ka inimesele vajaliku puidu hankimist vihmametsadest. Vihmametsa ei saa säästa nii, et sulgeme osa reservaatidesse ning laseme ülejäänul minna nii, nagu läheb. Vihmametsade puiduvarusid tuleks majandada säästlikult, kuid üks probleem on selle ökosüsteemi haavatavus: nüüdisaegsed metsatöömasinad lõhuvad metsa sedavõrd, et hiljem on raske haavu parandada. Seetõttu on Malaisias püütud rakendada uut meetodit: puitu varutakse õhu kaudu, kasutades nii inimeste kui ka puidu transpordiks heeliumiga täidetud tetraeedrikujulisi “õhupalle”. Arendajate ja looduskaitsjate ühiste pingutuste siht peaks olema muuta selline puidu kogumise viis majanduslikult tasuvaks. Kahjuks on just „looduskaitseaktivistid“ need, kes takistavad puidu hankimist õhu kaudu. “Võideldes igasuguste metsatööde vastu põhjustavad „looduskaitsjad“ veel suuremaid kadusid metsades, sest raiumine iseenesest ei lõpe niipea,“ kurvastab Illar Muul.
Looduslik mitmekesisus – see ongi rikkus
Costa Ricas on ICR algatanud kinnisvaraäri “Öko-aakrid” (Eco-acres). Nüüdseks laastatud endised ilusad vihmametsaalad Rainmakeri mägedes taasmetsastatakse võimalikult liigirikkalt, nii et sinna hakkaksid ka ise tagasi tulema looduslikud liigid. “Meil tuleb vaid tekitada taimede abil võimalikult mitmekesine maastikumuster, siis muutub kooslus edasises arengus aina liigirikkamaks,” ütlevad spetsialistid oma kodulehel.
Maavaldused müüakse või renditakse inimestele, kes soovivad elada looduskaunis kohas ning on nõus maksma selle eest, et nende maal kasvavad kaunid orhideed ja lendavad imelised linnud. Lisaväärtusena saavad maaomanikud tarbida vihmametsas kasvavaid pähkleid, puuvilju ning muid hüvesid. Koondades väärtuslikele aladele teadlikke maaomanikke, tekitatakse looduskaunisse kohta elanikkond, kes ei lase tööstusel sealseid metsi enam hävitada. “Öko-aakrite” projektist loodetakse palju: ICR aitab maaomanikel alustada rippradadel põhinevat ökoturismiäri ning kohaliku toodangu müüki. “Meie eesmärk on suunata majanduse arengut selles piirkonnas nii, et see suurendaks bioloogilist mitmekesisust, mitte ei hävitaks seda,” on kirjas ICRi kodulehel.
Mis päästab vihmametsad?
Juba viis aastat tagasi kirjutas Illar Muul: ”Ameerika kosmoseprogramm on tõestanud, et küllaldaselt rahastatud ja koordineeritud uuringud annavad majanduslikult tasuvaid tulemusi. Oleks aeg teha sama kvaliteediga ponnistusi avastamaks meie “sisemist kosmost”, mis on meile palju lähemal, mõjutab meie igapäevaelu ning tulevikku.” Päästmaks vihmametsi on tarvis näidata, et keskkonnahoidlik majandamine tasub end ära. Seda on Illar Muul oma elutööga kindlasti juba tõestanud, kuid tema saavutusse ei suhtuta veel küllalt tõsiselt.
Loodusuurijate, arendajate ning otsustajate parem koostöö tekitaks n.-ö. kriitilise massi, mis pööraks vihmametsade majandamise normaalsesse suunda. Paraku töötab ICR-i meeskond siiani projektipõhiselt, riik ei rahasta nende tööd järjekindlalt. See seab instituudi tegevusele oma piirid. Samas on meie kõigi võimuses muuta maailma natuke selles suunas, et vihmametsad jääksid püsima kogu oma mitmekesisuses ja ilus.
---
Kes on Illar Muul?
ICR-i asutaja ning president Illar Muul (1938) pidi sõja tõttu oma kodust Eestimaal lahkuma kuueaastase poisina. Ta on sündinud Tallinnas, kuid elanud eri paigus sugulaste juures maal. Lapsepõlvest rääkides meenutab Illar, et kui vanemad teda üles leida tahtsid, siis alustasid nad otsinguid tallist loomade juurest. Loodusarmastus jäi poisile külge ka välismaale põgenemise järel ning pärast bioloogiaõpingute lõpetamist asus ta otsima rahvaid ja maid, kus elatakse rohkem loodusega kooskõlas kui loomulikust elukeskkonnast kaugenenud lääneühiskonnas.
No comments:
Post a Comment