196 riigi läbirääkijad panid Pariisis lõpuks punkti ajaloolisele kliimamuutuste vastasele leppele, nüüd on aeg kiiresti tegutseda.
Pariisi kliimakonverentsi lõppedes tuli kliimauudiseid ka mujalt. Indias hukkus sadu inimesi üleujutuses ja viis miljonit inimest jäid lõksu linna, mille üleujutus muutis saareks. Inglismaal muutis vihmasadu ajaloolised maastikud järveks. Rekordilised üleujutused haarasid ka Maldiivide saarestiku India ookeanis.
Pisut hilinenud
Sellises tormilises kliimas, milleni maailm 2015. aastal jõudnud on, paistab Pariisi kokkulepe hea, aga oleks pidanud sündima juba 1995. aastal, kui maailma riigid esimest korda ÜRO kliimakonventsiooni raames läbirääkimiste laua taha istusid.
Riigid on seadnud endale vabatahtlikke eesmärke kasvuhoonegaaside heitme vähendamiseks. Need eesmärgid on tagasihoidlikud. Näiteks USA plaanib vähendada süsinikdioksiidi heidet 2025. aastaks 19% võrreldes aastaga 1990. Euroopa Liidu võetud kohustused on jäetud sellistesse raamidesse, et hetkel ei sunni need ka Eestit vähendama investeeringuid põlevkivitööstusse.
Pariisi läbirääkijad on teinud väga täpset ja tasakaalukat tööd: kokku on lepitud täpselt nii, et ei keskkonnakaitsjad ega fossiilkütuste tootjad ei kaebleks liiga palju. Vaestele riikidele on lubatud kompensatsioone, et neid hoida läbirääkimiste laua taga. Kuid ilmselt pole pakkumised olnud piisavad, et taastuvenergeetika saaks teha tõsise arenguhüppe.
Kuid kui kõik jääb seni antud lubaduste juurde, siis ei pääse me kliima soojenemisest 3,5 kraadi võrra tööstusrevolutsiooni eelsest ajast. Ja seda on liiga palju. Sel aastal sai täis üks kraad soojenemist ja me juba näeme liustike sulamist ja maailmamere taseme tõusu.
Kui selline lepe, mis nüüd Pariisis sündis, oleks sõlmitud 1995. aastal, siis oleks nende lubadustega tõesti olnud võimalik jääda 1,5 kraadi piirini, mida riigid lepingu tekstis eesmärgiks seavad. Pariisi kliimakonverents andis ka kiiremale tegutsemisele panustajatele lootust juurde.
Sellises tormilises kliimas, milleni maailm 2015. aastal jõudnud on, paistab Pariisi kokkulepe hea, aga oleks pidanud sündima juba 1995. aastal, kui maailma riigid esimest korda ÜRO kliimakonventsiooni raames läbirääkimiste laua taha istusid.
Riigid on seadnud endale vabatahtlikke eesmärke kasvuhoonegaaside heitme vähendamiseks. Need eesmärgid on tagasihoidlikud. Näiteks USA plaanib vähendada süsinikdioksiidi heidet 2025. aastaks 19% võrreldes aastaga 1990. Euroopa Liidu võetud kohustused on jäetud sellistesse raamidesse, et hetkel ei sunni need ka Eestit vähendama investeeringuid põlevkivitööstusse.
Pariisi läbirääkijad on teinud väga täpset ja tasakaalukat tööd: kokku on lepitud täpselt nii, et ei keskkonnakaitsjad ega fossiilkütuste tootjad ei kaebleks liiga palju. Vaestele riikidele on lubatud kompensatsioone, et neid hoida läbirääkimiste laua taga. Kuid ilmselt pole pakkumised olnud piisavad, et taastuvenergeetika saaks teha tõsise arenguhüppe.
Kuid kui kõik jääb seni antud lubaduste juurde, siis ei pääse me kliima soojenemisest 3,5 kraadi võrra tööstusrevolutsiooni eelsest ajast. Ja seda on liiga palju. Sel aastal sai täis üks kraad soojenemist ja me juba näeme liustike sulamist ja maailmamere taseme tõusu.
Kui selline lepe, mis nüüd Pariisis sündis, oleks sõlmitud 1995. aastal, siis oleks nende lubadustega tõesti olnud võimalik jääda 1,5 kraadi piirini, mida riigid lepingu tekstis eesmärgiks seavad. Pariisi kliimakonverents andis ka kiiremale tegutsemisele panustajatele lootust juurde.
Lootust siiski on
Kliimamuutuste vastane liikumine on kasvanud väga võimsaks vahendiks, millega mitte valitsused, vaid kodanikud ise suudavad maailma muuta: üliõpilased nõuavad ülikoolide lahti sidumist fossiilkütustest, linnakodanikud üle maailma pöörduvad oma linnajuhtide poole, et muudetaks energialeppeid, tulevikku vaatavad investorid viivad oma raha fossiilkütuste ärist puhta energia ettevõtetesse. Seega, lootust on.
Kliimamuutuste vastane liikumine on kasvanud väga võimsaks vahendiks, millega mitte valitsused, vaid kodanikud ise suudavad maailma muuta: üliõpilased nõuavad ülikoolide lahti sidumist fossiilkütustest, linnakodanikud üle maailma pöörduvad oma linnajuhtide poole, et muudetaks energialeppeid, tulevikku vaatavad investorid viivad oma raha fossiilkütuste ärist puhta energia ettevõtetesse. Seega, lootust on.
No comments:
Post a Comment