Eestimaa Looduse Fondi (ELF) juhatuse esimees Jüri-Ott Salm ütleb, et Eestis on kompetentsipuudus tulevikuotsuste langetamiseks.
Järgmisel aastal saab ELF 20-aastaseks. Milliste tunnetega vaatate juhatuse esimehena ELFi ajaloole?
Esiteks tulevad ette need maamärgid, mida ELF on Eestis tekitanud: Karula rahvuspark, Soomaa rahvuspark ja Alam-Pedja looduskaitseala, mille loomise juures ELF oli. Lisaks kümned leitud lendorava elupaigad, ebapärlikarbi uurimiseks ja säilitamiseks tehtud tööd, mitmed inventeeritud Eesti loodusväärtused ja talgute raames taastatud kooslused. Kahjuks ei ole kõik tehtu jõudnud positiivse tulemuseni. On tulnud tegelda ka väga probleemsete küsimustega, kus häid kompromisse pole leitud, näiteks Ida-Virumaal laienevad põlevkivikaevandused või ohud seoses tuuleparkide arendamisega.
Kui kaua olete ELFi juhtkonnas olnud ja kas ELF on sellal muutunud?
Sain ELFi tegevjuhiks 1. aprillil 2004. Orienteerusime siis veidi ümber ja hakkasime rohkem tähelepanu pöörama klassikalisele looduskaitselisele tegevusele ja tagaplaanile jäid üldisemad säästva arengu teemad.
Viimasel kahel suvel oleme läbi viinud ulatusliku soode inventeerimise Eestis: läbi on käidud 13 000 ala, mille andmeanalüüs seisab ees. Oleme algatanud merealade loodusväärtuste inventeerimise. Loodame järgmisel aastal jätkata hüljeste uurimist: Liivi lahel saavad märgistuse 15 hüljest. Nende elu kaardistamise abil loodame välja selgitada, milliseid alasid hülged rohkem kasutavad ja kust tuleks seetõttu näiteks meretuulepargid eemale hoida.
ELFi töös on püsinud metsaprogramm, säästva metsanduse küsimused, loodusväärtuste säilitamine metsades.
Ka vabatahtlike kaasamisel oleme edasi jõudnud, alustasime selles vallas Toomas Trapido eestvedamisel. Igal aastal töötab ELFi juhtimisel sadu talgulisi looduskaitse heaks.
Kaasame vabatahtlikke naftareostuste tõrjeks, see on kõvasti suurendanud ELFiga seotud inimeste arvu. Mõned algatused on ELFi katuse alt ka oma teed läinud: näiteks Roheline Värav ilmub uue väljaandja käe all, loodud on Keskkonnaõiguse Keskus, mis areneb iseseisvalt ja jõudsalt.
Millised on kõige põletavamad keskkonnaprobleemid Eestis?
Näen suure probleemina vähest teadlikkust. Kas suudame teadvustada, et nii liikide kadu kui ka kliimamuutused on suuresti inimtegevusest tingitud ja kas suudame selle tulemusena oma käitumist muuta. Retoorikas on riigi esindajad ja ajakirjandus viimase kümne aasta jooksul palju arenenud: keskkonnaprobleemidest räägitakse rohkem ja toonitatakse üllaid eesmärke. Aga tegelikkus ja retoorika ei näi kokku minevat.
Kurb on, et kõrged ametnikud ei oska ega suuda ette näha, mida majandusareng võib kaasa tuua. Näiteks räägitakse, et energiat on vaja kokku hoida ja õhusaastet on vaja vähendada, samal ajal koostatakse prognoose, mis näitavad, et majanduse arenedes energiatarve suureneb.
ELF on kaitsnud loodusväärtusi kaevanduste mõjude eest. Peaksime mõtlema ka säästvale arengule. Kui suudaksime säästvalt energiat tarbida, võiks surve looduskeskkonnale märgatavalt väheneda.
Ametnike ja arvamusliidritega suheldes näen, et puudub valmisolek probleemide lahendamiseks, heade ekspertide otsimiseks ja kaasamiseks.
Ebakvaliteetselt plaane tehes ja otsuseid langetades raiskame nii riigi raha kui ka keskkonna- ja inimressurssi. Tunnetan, et Eestis on probleem otsustajate kompetentsusega ja see on suur risk meie keskkonnale lähi- ja pikemas perspektiivis.
Näiteks Saaremaa süvasadama rajamisel räägiti väga palju, kui suurt majanduslikku potentsiaali see kujutab, nüüd näeme, et see oli selge illusioon. ELF rõhutas juba siis, et oleks mõttekam investeerida see raha kohalikesse Saaremaa ettevõtetesse ja inimarengusse.
Muret teeb ka see, et Eesti looduskaitse süsteemi muudetakse pidevalt, mille tagajärjel looduskaitse ise kannatab ja nõrgeneb. Looduskaitseliste eesmärkide saavutamises on võtmeküsimuseks selgitustöö elanikkonnas ja hea koostöö kohaliku kogukonna ja looduskaitse vahel. Tundub, et selles vallas ei saa riik oma ülesandega hakkama.
Looduskaitse arengukava ei liigu edasi, riigi peataolek paistab silma. Riik ei suuda looduskaitselisi eesmärke sisuliselt määratleda ega vastata küsimusele, kui palju me siis tahame loodust säilitada järeltulevatele põlvedele.
Mis seisukohal on ELF tuuleparkide suhtes?
Meil ei ole olemas riiklikul tasemel kava, millega määratletaks kaitsealad meres ja võimalikud tuulepargid, leidmata on nende vaheline tasakaal. Meil ei ole infotki selle kava tegemiseks.
Merenduspoliitika eelnõu näeb ette planeerimise alustamist 2014. aastal, senine tempo on põhjendamatult aeglane. Planeeringuprotsessis peab ka looduskaitse tegema oma mööndusi, et anda energeetika arenguks teed, kuid me ei saa lasta asjadel lihtsalt juhtuma hakata ja tagantjärele targutada.
Kas on ka globaalseid probleeme, mille kohta me riik peaks sõna võtma?
Tsiteerin keskkonnaminister Jaanus Tamkivi: «Me ei saa lubada loodusrikkuse pidevat hävimist, meil on potentsiaal selle säästvaks kasutamiseks, et ka järeltulevad põlved saaksid seda nautida. Me peame alustama kohe.» Seda lausus ta Jaapanis Nagoyas bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohtumisel. Paradoksaalsel moel tundub, et keskkonnaministeerium ei suuda Eestiski neid juhtnööre järgida ja maailmas kõvaks eestkõnelejaks saamiseni on veel hulk arenguruumi.
ELFi ja Maailma Looduse Fondi (WWF) suhted – millised on head näited koostööst ja kas midagi võiks olla ka teisiti?
WWF on keeruline organisatsioon, meie side on hea Läänemere ümber tegutsevate harukontoritega, aga kaugemate riikidega puutume harvem kokku. Oleme WWFile siin kohalik koostööpartner. Näiteks ELFi metsa- kui mereprogrammi juures on WWFil väga suur tähtsus nii sisulise nõustajana kui ka rahalise toetajana. Mainimata ei saa jätta ka seda, et ELFi alguse juures andis suure panuse Soome WWF.
On ka kriitilisemaid kokkupuutepunkte. Näiteks WWFi globaalses analüüsis riikide ökoloogilise jalajälje teemal meilt sisendit ei küsitud ja tekkis olukord, kus me ei saanud mõnesid WWFi hinnanguid avalikkusele põhjendada. Nord Streami protsessis oli algselt Läänemere-äärsetel WWFi võrgustiku organisatsioonidel ühine seisukoht, aga see lagunes. Püüdsime päevakorral hoida Soome lahe toksiliste setete küsimust, aga seda võeti nii, nagu tahaksime riigina lihtsalt Venemaa tegevusele kaikaid kodaratesse loopida.
Samas on olnud WWFi töö Saksa territoriaalvete suhtes edukas ja Nord Streamiga leiti head kompromissid. Seega jäime ise siin Soome lahe probleemidega omaette ning kohtusse õigust nõudma pöördusime hoopis koos Soome looduskaitseseltsiga.
ELFi tegevustega seondub ka teie akadeemiline töö?
Minu doktoritöö on soodest ja kasvuhoonegaasidest ning nende muutustest inimtegevuse tõttu. Püüan selgitada, kuidas ökosüsteem toimib ja mida inimtegevus – antud juhul kuivendus – võib ökosüsteemile kaasa tuua. Kui sood lakkavad looduslikult funktsioneerimast, on neil suur roll globaalsetes kliimamuutustes. Pilootprojekti raames plaanime taastada Soomaal Kuresoos 70 hektaril loodusliku veerežiimi ja ala terviklikkuse. Oleme mõõtnud soogaase ja pärast taastamist teeme seda uuesti, et hinnata, kas suudame soogaaside tekke normaliseerida ja kas looduslikud tingimused taastuvad.
Kuidas sisustab ELFi juht oma vaba aega? Esinete ka lavadel muusikuna.
See on hobi, mis võimaldab aju mõned osad välja lülitada ja pakub lõõgastust. Kunagi ammu käisin akordioniklassis, hulk aega hiljem kutsuti mind gruppi «Jaan Pärn ja pahad seemned», kus mängin akordionit ja süntesaatorit. Esinemisi on keskmiselt kord kuus, kuid praegu on meil uute lugude kirjutamise periood ja esinemistes paus.
Vabal ajal käin palju matkamas, meil on sõpruskond, kellega käime aastavahetustel kolme-neljapäevastel matkadel. Sel suvel avastasin enda jaoks purjetamise, see on mõnus viis lõõgastuda.
No comments:
Post a Comment