Vaadates Matsalu loodusfilmide festivalil Lõuna-Aafrika filmi lõvide ja hüäänide elust võib tekkida küsimus, et mis seos meil kauge maa asukatega üldse on. Vastus tuleb loodusest enesest: linnud, kes peatuvad ja pesitsevad Matsalus, rändavad alveks kaugele Aafrikasse ja näevad teise poole aastast pealt lõvikutsikate elu. Selleks aga, et teada saada, kuhu ja kes rändab, on juba ammustest aegadest kasutatud lindude rõngastamist.
Pikk ajalugu
Eestis rõngastati esimesed linnud 1910. aastal Saaremaal, mis oli ühtlasi esimene lindude rõngastamise koht Tsaari-Venemaal. 1922. aastal hakati linde rõngastama looduseuurijate seltsi ornitoloogiasektsiooni algatusel. 1947. aastast kasutati Eestis Moskva rõngastus-keskuse rõngaid ning rõngad pealdisega ESTONIA MATSALU võeti kasutusele 1970. aastal. Rõngastuskeskus asubki täna Matsalu rahvuspargi keskuses Penijõel ja koordineerib lindude ja nahkhiirte märgistamist kogu Eestis. Siia kogutakse andmed kõigi Eestis rõngastatud lindude kohta, samuti leitud rõngaste kohta.
ESTONIA MATSALU kirjaga rõngaid on nüüdseks kandnud peaaegu kolm miljonit lindu. Igal aastal leitakse maailma eripaigust poolteist tuhat lindu, kellel on selline rõngas jalas ning kelle kohta ka Matsalu rõngastuskeskusesse taasleiu teade tuleb. Lõuna-Aafrika ongi kaugeim koht, kuhu siin rõngastatud linnud rändavad.
Moodsad ajad
Tihti küsitakse, ega rõngas lindu kuidagi ei sega. Alumiiniumist rõngad on aga sedavõrd kerged, et isegi meie kõige väiksema linnu - pöialpoisi - kehakaalust moodustab rõngas vaid märkamatu 0,5 protsenti. Siiski on rõngastamise kõrval kasutusse võetud ka moodsamaid vahendeid: lindudele kinnitatakse saatjad, mille abil on neid võimalik satelliidi vahendusel pidevalt jälgida kasvõi reaalajas internetist. Traditsiooniline rõngastamine kui suhteliselt odav ja väärtuslikke andmeid andev meetod pole aga kuhugi kadunud.
Lindude rõngastajaid on Eestis praegu ligikaudu sada, tõsisemaid tegijaid paarikümne ringis. 30 aastat tagasi oli aga rõngastajaid oluliselt rohkem ning tehtud sai ka oluliselt rohkem tööd. Kui 2007. aastal märgistati Eestis umbes 33 000 lindu, siis tippaegadel rõngastati kuni 161 000 isendit aastas. Eesti rõngastajaid teeb murelikuks järelkasvu puudumine, ühest küljest annaks see rohkem teaduslikku infot, teisest küljest koolitaks välja ka noori ornitolooge. Samas ei soovi teadlased eesmärgiks seada ka nö üldrahvalikku rõngastussporti, tegevus peab olema siiski koordineeritud, teaduslikult põhjendatud ning rõngastajad hästi koolitatud.
No comments:
Post a Comment