Esimese mai hommik. Akna tagant kostab isa hääl: "Mine! Vagu! Kuss... Nõõ, nõõ! Tubli hobune!" Isa künnab hobusega kartulimaad, ema loobib kartuleid vakku.
Varsti on ka mul aeg õue minna ja volbripäeva puhul oad-herned maha panna. Mullas nokitsemine on hea meditatsioon, tuleb igasuguseid mõtteid. See, et mu isa kartulivaod just hobusega lahti ajab, on tal põhimõtte küsimus. Tõsised põllumehed vaatavad sellisele asjale natuke viltu. Samas meie väikese kartuli- ja köögiviljamaa pärast traktoristi tellimine oleks ju suisa imelik...
Hobuse eelis traktori ees on see, et ta ei vaja fossiilseid kütuseid. Hobuse eelis traktori ees on see, et nii tegid meie esivanemad ja nii hoiame alles kadunud naabrimehe tarkust sellest, kuidas hobust rakendada. Erinevalt traktoriga kündmisest aitab hobusega kündmine otseselt kaasa rändlindude kaitsmisele. Hmm, kuidas?
Eelmisel nädalal kiitis meie riigi valitsus heaks lindude rändeteede kaitse konventsiooniga ühinemise plaani. Lühendite maailmas elavad inimesed nimetavad seda AEWA konventsiooniks. Maakeeles rääkides on mõte selles, et kui me tahame kaitsta rändlinde, siis ei piisa sellest, kui näiteks Saksamaal taastatakse lindudele elupaiku, sest samal ajal võidakse Venemaal või Aafrikas need linnud lihtsalt maha lasta. Linnud ei tunne riigipiire ja sellepärast peab neid kaitsma kogu rändetee ulatuses. Igavesti tore ju, et Eesti selle lepinguga ühineda soovib.
Silma looduskaitseala on AEWA konventsiooniga juba mõnda aega tegelenud ning osaleb suurejoonelises rahvusvahelises projektis "Wings over wetlands" ehk "Tiivad vete kohal". (Täpne tõlge oleks "Tiivad märgalade kohal"). Sellest suurest projektist võtavad osa mitmed huvitavad riigid, kolm neist Euroopast, kuus Aafrikast ja kaks Aasiast. Kui erinevate maade tegevustesse süveneda, siis silma jääb, et pea igalpool kasutatakse märksõna "alternatiivsed eluviisid". Sisuliselt püütakse meelitada inimesi märgaladel tegutsema nii, et see oleks lindudele hea. Nii, nüüd jõuangi ringiga tagasi oma isa juurde, kes istub tööajal kontoris, aga kevadpüha ajal künnab hobusega kartulimaad. Seesama hobune, kellega ta maad künnab, läheb pärast rannaniidule sööma ja puhkama. Seesama hobune on üks neist loomadest, kes kannavad hoolt selle eest, et Salmi rannaniit ei võsastuks ja rändlindudel oleks, kus peatuda ja pesitseda.
Aina rohkem näen seda, kuidas rahalised toetussüsteemid põllumajanduses ei too kaasa mitte seda, et põllumajandus aitaks kaasa keskkonnakaitsele, vaid seda, et põllumajandus intensiivistub ja rahakott täitub aina vähemal arvul maal tegutsevatest inimestest. Rahalised toetused on olulised, kuid kui teadmised sellest, mis on hea rändlindudele, jäävad vaid ornitoloogide ja teiste ekspertite lauale ning laiem üldsus vaatab asja arusaamatu pilguga, siis pole valitsuse allkirjastatud konventsioonidel suurt mõtet. Mõte on ikka, kui asja sisuliselt tehakse. Mõte on siis, kui ka kõrvaline vaataja mõistab otsest seost hobusega kündmise ja linnukaitse vahel, mitte ei pea looduskaitset mingiks keeldude-käskude süsteemiks.
Parafraseerides Douglas Adamsit: eksisteerib teooria, et loodus tuleks sulgeda kaitsealadele, kus seda hoitakse võimalikult puutumatuna ja inimesed võiksid siis mujal teha ükskõik milliseid hullumeelsusi. Jah, eksisteerib teooria, et see ongi juba juhtunud. Näha ju on, et selline mudel ei tööta, looduskaitsealad moodustavad planeedi pindalast nii väikese osa, et inimkonna säilimiseks vajalikku osa loodust need ei sisalda. Säästva arengu mõiste on hakanud suurest kasutamisest juba silmnähtavalt kuluma, aga inimesi, kes seda sisuliselt mõistavad, on ikka veel liiga vähe.
Hingelt olen ma ju optimist. Seega nädalakommentaari lõpuks soovitan kõigil kasutada kevadet ja saabuvat suve selleks, et maailma parandada: kasvatage oma talvine köögiviljavaru ise, kasutage kondiauru, ostke omale rohusööjaid loomi ja saatke nad looduslikele rohumaadele sööma, rääkige sellest, kui normaalsest mitte kui alternatiivsest tegevusest. Jõudu tööle!
No comments:
Post a Comment