Rahvuspargi serval: Lihula gümnaasium. Roheline Värav 08.02.2008

Lihula gümnaasiumi ökoloogiaklass saab juba kümneaastaseks.

Lihula gümnaasium asub päris Matsalu rahvuspargi ääres, jala astudes jõuab koolist rahvusparki umbes 20 minutiga. Veidi üle kümne aasta tagasi võttis Lihula gümnaasium vastu esimese lennu ökoloogiat süvitsi õppivaid noori. Valla ainukeses gümnaasiumis on loodushuvilisi lapsi käinud tegelikult aastakümneid, sest 1957. aastal asutatud kaitseala töötajad on ikka oma lapsed siia kooli pannud. Nii on Lihula koolist juba enne ökoloogiaklassi avamist välja kasvanud näiteks praegune rahvuspargi seiretöötaja Triin Paakspuu ja maaülikooli ökoloogiaõppejõud Mart Meriste.

Algklass võiks osa saada
Ökoloogiaklass on kümne aastaga välja lasknud kümmekond noort, kes jätkavad teed loodusteaduse radadel ning töötavadki mõnel kaitsealal või ülikoolis. Üks sellistest vilistlastest, Tartu ülikooli ökoloogia eriala magistrant Maris Markus kõneleb: «Gümnaasiumisse astudes oli ökoloogia süvaõpe mulle iseenesestmõistetav otsus ning ökoloogiatunnid olid ühed lemmikutest.» Nii tõmbas Marise süda ka ülikooli astudes ökoloogia eriala poole. Ülikooli esimesed kursused olid tallle lihtsamad kui kursusekaaslastele, sest ta oli valdkonnaga rohkem kokku puutunud. Marise puhul pole keskkoolist kaasa tulnud mitte ainult eriala laiemalt, vaid ka kitsam uurimisteema. Kui gümnaasiumis kirjutas ta uurimistöö «Kõre taasasustamine Matsalu Looduskaitseala rannaniitudele», millega esines ka rahvusvahelisel olümpiaadil, siis tema magistritöö tõotab tulla kahepaiksete elupaiganõudlustest.

Sellest õppeaastast töötab Lihula gümnaasiumis uus bioloogiaõpetaja – botaanik ja pedagoog Marje Loide. Kohtun Marje Loidega tema kodus Matsalu metsa servas asuvas rookatusega rehemajas. On laupäev ja nagu selgub, õpetaja Loide ainukene vaba päev nädalas, sest pühapäevaks on juba õpilastega kavandatud sõit ETV viktoriini «Mine metsa!» salvestamisele. «Just tehti bioloogiaklassis remont ning sain kõik ise kujundada. Sain, täpselt nagu soovisin, viis binokulaari ja kümme binoklit. Mulle meeldib, et kooli juhtkond toetab igati täiendkoolitusi ning õpilaste osavõttu projektidest,» loetleb Marje Loide meeldivaid asju. Ühe olulise plusspunktina nimetab Loide ka tunniplaani – ökoloogiaklassi tunnid on alati kas kaks või kolm õppetundi järjest, nii on õues­õppeks ja praktilisteks töödeks piisavalt aega.

Ökoloogia süvaõpe on Lihulas ametlikult vaid gümnaasiumiosas, kuid õpetaja kavatseb Matsalu looduskaitseala tulevikus kaasata kõigi klasside õpetamisel. Algklasside õpetajad on aina rohkem hakanud loodusprojektidest osa võtma. Loide kinnitusel on tema kolleegid olnud väga hakkajad – pisikestega tehakse igal aastal suur plakat aasta linnu ja aasta puu teemal, käiakse kaitsealadel ekskursioonidel ning võetakse osa projektist «Tere, kevad!». Algkoolitasemel annaks aga asja edasi arendada: kasutada loodusloo õpetamisel rohkem ära kooli ümbrust.

Mõte jookseb praktikumi
Marje Loide sõnul on oluline, et õpilased ei valiks gümnaasiumis ökoloogia süvaõpet lihtsalt huvipuudusest teiste valdkondade vastu, vaid oleksid juba maast madalast asjas sees. Õpetaja näeb lünka seitsmenda kuni üheksanda klassi loodushariduses. Selles vanuses läheb kogu aur põhi­kooli lõpetamisele ning loodusteemalisi lisatunde hetkel juurde panna pole õnnestunud. Siiski loodab Marje Loide lisatunnid kunagi teoks teha, kuid ta rõhutab: «Need lisatunnid peaksid olema puhtalt praktilised. Südame ehituse õppimine pole pildi järgi kuigi huvitav, kui aga päris sea südame lauale paned, siis tekib huvi ka kõige tagumises pingis istujal.»

Gümnaasiumi ökoloogia õppekava näeb lühidalt välja järgmine. Kümnendas klassis tuleb meelde tuletada teadmised Eesti loodusest, koosluste tüübid ja süstemaatika. Põhi­koolis pole õpilastel ena­masti süstemaatilist pilti tekkinud. Loide rõhutab, et teooriat püüab ta anda vähe ning vürtsitada kõike võimalikult rohke näidismaterjaliga.

Lihula raamatukogus peitub hindamatu vara – Matsalu loodusfilmide festivali kõik filmid. Miks mitte neid tundides vaadata? Suurt rõhku paneb õpetaja just päris praktilisele tööle, olgu see siis kala soomuste järgi vanuse määramine, teokarpidest ehete pealt Eesti liikide äratundmine või tõsisem müttamine väljas. Kõigist töödest jäävad ökoloogiaklassi õpilastele kirjalikud protokollid.

Üheteistkümnendas klassis on ökoloogiakursuse põhiteemad säästev põllumajandus, kasulikud taimed ja säästev turism. Säästvat arengut vaetakse nii siit kui ka sealt otsast ning aasta lõpuks kirjutab igaüks uurimistöö. Viimane on õpetaja sõnul lastele alguses hirmutav, kuid ena­masti saadakse sellega hakkama ning õpitakse ära elementaarsed teadusliku uurimise meetodid. Kel töö väga hästi õnnestub, sel avaneb võimalus järgmisel aastal ka koolilõpueksamiks ökoloogia valida.

Kaheteistkümnenda klassi teemad on looduskaitse ja teadlik tarbimine. «Need on ju need noored inimesed, kes juba järgmisel aastal hakkavad ise poes otsustama, millist toitu süüa, milliseid pesuvahendeid kasutada ning kui palju ja millise autoga ringi sõita, seepärast panen suurt rõhku sellele, et nad iseseisvasse ellu minnes oskaksid vastutustundlikke otsuseid vastu võtta,» kirjeldab Loide oma strateegiat. Marje Loide ärgitab õpilasi osa võtma kõikvõimalikest projektidest. Matsalu loodusfilmide festival on ökoloogia eriala õpilastele loomulikult igal aastal kohustuslik. Igaüks kirjutab lemmikfilmi kohta arvustuse. Osa on võetud ka loo­dusajakirjade viktoriinist, televisiooni loodusviktoriinidest, ökomaja projekteerimise võistlusest ja teistest koo­lide­vahelistest mõõdu­võtmistest.

Marje Loide sõnul on loodusainete süvaõppega gümnaasiumite õpetajatel Eestis omavahel üsna hea side, kuid suhtlema peaks ärgitama ka õpilasi. Näiteks unistab õpetaja koolide ühisest suvelaagrist. «Palju on projekte, kus õpilased saavad võrrelda oma uurimistöid. Selline asi sobib rohkem tüdrukutele, kuid poistele oleks vaja midagi praktilisemat, näiteks ühises laagris võidu peale kala siseorganite äratundmine,» hakkab bioloogiaõpetajal juba mõte jooksma.